Palju kära goji ümber

•Taralõng (Lycium) on 80-liigiline puittaimede perekond, mis kuulub maavitsaliste (Solanaceae) sugukonda. Euroopa on kolme liigi, Austraalia ühe, Lõuna-Aafrika 17 ja Ameerika 51 liigi kodumaa.
• Taralõnga teaduslik nimetus on antud Lõuna-Anatoolia maakonna Lüükia järgi. Taralõnga perekonda kuuluvad asteldega või asteldeta ühe- või kahekojalised põõsad. Kõige tuntumad liigid on Kagu-Euroopast kuni Hiinani looduslikult kasvav harilik taralõng (L. barbarum) ja Hiinast pärit hiina taralõng (L. chinense). Hiina taralõng on kodumaal 1–2 m kõrguste kaardus okstega heitlehine põõsas. Lillakad tähtjad õied puhkevad põõsal juulis ja õitsemine kestab sügiskülmadeni.
• Heitlehist ja astlalist kuni 2 m kõrgust harilikku taralõnga kasvatatakse Eestis suhteliselt harva ilutaimena aedades, parkides ja haljasaladel. 0,5–1 m kõrgust heitlehist ja 0,5–2 cm pikkuste asteldega Hiina taralõnga okste tipud või kogu põõsas kipub meie lumeta pakaselisel talvel külmuma, kuigi enamasti küll taastub sellest. Harilik ja hiina taralõng taluvad külma kuni –23 ˚C. Lumisel pehmemal talvel talvituvad taralõngapõõsad Eestis kahjustusteta.
• Eestis kasvava hiina taralõnga saagikus on tagasihoidlik, ent müügil on hariliku taralõnga suuremate viljadega sordi ‘Big Lifeberry’ istikuid. Kuivatatud marjadest eraldatud seemneid võib ise külvata.
• Kahe sarnase ja süstemaatiliselt lähedase liigi eristamiseks peab uurima õisi ja vilju. Harilikul taralõngal on õied 2–3 tömbitipulise tupplehega, hiina taralõngal 3–5 terava ripsmelise tupplehega. Hariliku taralõnga õie kroonlehe servad on ilma karvadeta, hiina taralõngal aga karvased. Hariliku taralõnga vili on kuni 2 cm pikkune, hiina taralõngal kuni 1,5 cm pikkune.
• Taralõnga vili on mari ja selles paikneb 10–60 väikest kollast seemet. Mari on maitselt magus, pisut mõrkja kõrvalmaitsega. Väliselt meenutab kukerpuumarja. Kuivatatud marju on parem säilitada jahedas ja kuivas kohas.
• Hiina taralõnga tuntakse teistes keeltes kui hiina kõrbeastelt ja hiina teetaime. Rahvapäraselt kutsutakse tema vilju goji- või hundimarjadeks. Eesti keeles on vilja korrektne nimetus taralõnga mari.
• Hiina rahvameditsiinis kasutatakse hariliku taralõnga vilju mitmesuguste kaebuste puhul, näiteks palaviku ja kõrge veresuhkru korral. Hiina taralõnga vilju on Hiinas toiduks ja rahvameditsiinis kasutatud üle 2000 aasta toniseeriva ja tervist tugevdava vahendina. Lisaks kasutatakse ka lehti, varte ja juurte koort ning seemneid. Tee valmistamiseks kasutatakse hiina taralõnga lehti ja vilju.
• Hiina taralõnga viljad sisaldavad erinevaid vitamiine (C, B1, B2, B3, B6, B12) ja antioksüdante (karotenoide beetakaroteen, luteiin, lükopeen jt), mineraalainetest on rohkem kaltsiumi, kaaliumi, rauda, tsinki ja seleeni.
• Soovituslik päevanorm on tarvitada 20–30 grammi kuivatatud taralõngamarju päevas. Varem peeti Euroopas taralõnga mürgiseks taimeks. Uued uuringud näitavad, et taralõnga viljades ja lehtedes on ka alkaloide, nt atropiini, kuid inimesele ohutus koguses.
• Küpseid vilju võib tarvitada värskelt, kuivatatuna või külmutatuna supi-, pudru-, kastme-, müsli- või jogurtilisandina, aga ka riisi- ja lihatoitudes, aedviljaroogades ja küpsetistes. Viljadest saab valmistada mahla, viljalihaga mahla, püreed ja ekstrakti ning vilju kasutatakse ka veini, õlle ja kohvijoogi tegemisel. Kuivatatud vilju võib jahvatada ja saadud jahu lisada toitudele. Seemnetest pressitakse seemneõli, mida kasutatakse toiduõlina ja seepides.
Goji-marjasupp kaneeli, laimi ja kirsiga