Lood hariliku pihlakaga

Pihlakad (Sorbus) kasvavad looduslikult põhjapoolkera parasvöötmes ja neid tuntakse kogu maailmas 135 liiki. Pihlakas on roosõieline taim nagu ka vaarikas, murakas, maasikas, õunapuu jpt. Pihlakate seas on tervete lehtedega 39 liiki, hõlmiste lehtedega kolm liiki ja meile kõige tuttavamate sulgjate liitlehtedega 92 liiki. Kõige rohkem kohtab pihlakaliike Himaalajas. Kõik pihlakad on heitlehised taimed. Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakaid. Kõige tavalisem on harilik pihlakas (S. aucuparia), Lääne-Eestis võib paiguti kohata pooppuud (S. intermedia). Viimase viljad on suuremad, jahused ja pole nii kibedad. Ka neid võib kuivatada ja küpsetiste hulka segada. Vaid Saaremaa lääneosas kasvab aga haruldane ja looduskaitsealune tuhkpihlakas (S. rupicola). Enamasti peetakse pihlakat puuks, kuid selle perekonnas on ka imeilusaid põõsaid, isegi roomavate vartega kääbuspõõsaid ehk puhmaid, mille varred on vaid 10–20 cm kõrgused. Suurimate ja sihvakamate pihlakaliikide kõrgus küündibjällegi samas üle 20 meetri. Kes kevadel tähelepanelik, see teab, et pihlakatele on iseloomulikud suured pungad. Sageli on pung hallikarvane, punane või roheline. Pihlaka valgete või harva roosade õite iseloomulik pisut mõrkjas lõhn on iseäralik ja põhjustatud trimetüülamiinidest. Kes õisi lähemalt uurib, märkab igas õies 15–20 tolmukat.Kurja vastuVili ei ole pihlakal ehituse poolest mitte mari, nagu kõnekeeles sageli räägitakse, vaid õunvili, nagu ka ebaküdoonial, pirnipuul ja õunapuul. Viljade värv, suurus ja maitse on pihlakatel väga erinev. Eestis saab kasvatada palju erinevaid pihlakasorte. ‘Joseph Rock’ on kollaste viljadega meil talvekindel puu. Väga ilusa pitsilise lehega on ‘Chinense Lace’. Suurte vilikondadega, sügisel kireva lehestikuga ja silmapaistvalt suurte pungadega talvel on pihlakasort ‘Ullung’. Tuntakse ka roosade ja valgete viljadega pihlaka liike ja sorte. Pihlakat paljundatakse seemnetega ja sordilisi puid pookimise teel. Kõige sagedamini kohtame pihlakat parkides, aedades, alleena ja grupiti või üksikpuuna. Pihlakas on ka asulates üsna vastupidav puu tänu oma saastetaluvusele. Õunapuuga on pihlakal ühisteks kahjuriteks õunakoi ja võrgendikoi. Pihlaka koort kasutatakse naha parkimiseks, puitu tööriistavartena, varem ka loorehapulkadena ja treimiseks, vilju ja õisi aga kasutatakse rahvameditsiinis köhavastase vahendina ja toiduks. Vilju lisatakse morssidesse, brändisse ja äädikasse. Viljadest, lehtedest või õitest võib teha ka köhateed. Lehed sobivad aga lõnga värvimiseks ning loomadele toiduks. Keldris kartulisalves aitavad pihlakalehed ära hoida kartuli säilitamisel tekkivaid haigusi. (Takja vilikonnad aga peletavad kartulikuhjast eemale rotid.) Vanasti kasutati sõnakuulmatute ihuliseks karistamiseks just pihlakakeppe, sest need pidasid kaua vastu. Karjased aga peletasid pihlakakeppidega hunte eemale. Pihlakat peetakse pühaks puuks, sest tema vilja tipus on viieharuline rist. Veel tänapäevalgi usutakse, et kaasas kantud pihlakaoks kaitseb õnnetuste eest ja aeda istutatud pihlakas juhib pikselöögi majast eemale.Pihlakatarkusi• Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias lisatakse pihlakaid õunaveinile ja siidrile, vahel ka liköörile. Pihlamarjadest võib valmistada keedist, marinaadi või lisada neid kompotile ja siirupile. Sorbiinhape aitab kõigil neil hoidistel säilida. Pihlakate hooajal proovi keeta neist marjadest ka mahla, kisselle ja kompotte.• Paljudes Euroopa maades on üldtuntud pihlakatarretis. 17. sajandil kasutati pihlakaid skorbuudivastase vahendina. Hapukas pihlakatarretis meenutab veidi pohla oma ja sobivad mõlemad nagu valatult nii liharoogade kõrvale kui ka kookide peale.• Väga olulised on pihlakaviljad lindude toiduna. Pihlakaid võid talveks kuivatada, aga ka sügavkülmutada.• Pihlakahoidiseid võid lisada pudrule, suppidele, leivatainasse, kuklitesse, küpsistesse, marmelaadi, püree, võide hulka jm. Eriti paslik on pihlakakeedis lihatoitude (ulukitoitude) lisandiks.• Kõige tavatum on pihlakavilju kasutada kohvi aseainena. Selleks kuivata ja rösti viljad ning kasuta neid siis koos siguri, võilillejuurte või röstitud porgandiga.• Pihlakaviljad teeb väärtuslikuks suur C-vitamiini sisaldus, sajas grammis viljades on kuni 100 mg C-vitamiini. Viljade energeetiline väärtus on 85 kcal 100 g kohta. Pihlakad on sobilik toidulisand diabeetikutele, sest viljades sisalduv sorbitool ei tõsta vere suhkrusisaldust.• Küpsetades muutub pihlaka kibe maitse mahedamaks, kuid on ka sorte, kel viljad väga vähese mõru maitsega või on lausa magusad. Mõru maitse on põhjustatud eelkõige sorbiinhappest ja parkainetest.• Kõige paremini sobivad toidutegemiseks külmavõetud marjad. Aga selleks, et mitte jääda ootama, kas linnud sulle midagi puu otsa jätavad, korja pihlakad ära napilt enne külmi ja pane nad ööpäevaks sügavkülma. Siis kaob mõru maitse ja marjad on kergemini töödeldavad. Ka kuumutamine muudab kibeda maitse mahedamaks.• Pihlakaviljades on veel õunhapet, karotiini, puuviljasuhkrut ja pektiini. Mahedama maitsega ja suuremate viljadega on ka kunagi Moraaviast leitud määri pihlakas (S. aucuparia ssp. moravica).• Pihlakas on hea vitamiinitee materjal. Aitab köha ja teiste hingamisteede hädade puhul. Tee tarvis peaksid marjad olema korjatud koos okste ja lehtedega ja siis kuivatatud.• Lisa kuivatatud ja jahvatatud pihlakaid meele ja kasuta seda. Topelkasu ei kärise!• Kõrvitsakotletid saavad kasulikkust ja ärksamat maitset, kui jahvatada sinna hulka kuivatatud pihlakamarju.• Pihlakatest saad mõnusa magushapu maitsega keedise. Väike kogus brändit või šerrit ning natuke münti teeb moosist veelgi põnevama.• Ka kuivatatud pihlakad säilitavad oma suure toiteväärtuse. Selleks aseta õhu käes närbunud viljad 80-kraadisesse ahju. Kui viljad näppude vahel enam ei purune ega kleepu, pane need õhukindlasse purki või karpi.Moosiisu tärgates ei mõtle me tavaliselt pihlakale. See lihtsalt ei tule pähe. Minul aga juhtusid pihlakad sügiseste suurtööde käigus moosi sisse. Ükski pereliige ega sõber, kes maitsmise pimetesti läbis, ei leidnud pihlakat sealt seest üles, aga veidi salapärane moos sobis hästi peaaegu kõikjale. Nii saiaga, kuid kuna pihlakamoos on oma veidi mõrkja maitse tõttu pigem pohlamoosi moodi, siis ka väärikaks kaaslaseks soolastele toitudele. Jõulud on peagi ukse ees ja eks näis, kas minu kuldne kaaslane sinnamaani sahvrisse alles jääb, et seda koos verivorsti või juustuga limpsida. Jõuluvanale kotti võiks ka mõned purgid pista. Ja kui nüüd edasi juurelda, siis pole kahtlust, et kätte on saabunud aeg pihlakakibedaumbusuga hüvasti jätta ja minna lindudega võidu pihlakamarju juurde nokkima!Raili MikkPihlaka-porgandi-õunamoos