Köögikaos ehk Prae koos lastega räime ja õpeta neile päriselu!

Enne Heidi retsepti lugemist tasub alati karp sprotte ligi võtta, nii igaks juhuks, sest on juba üsna tavaline, et vastasel korral jookseb teie suu lihtsalt veest tühjaks.

Ma ütlen kohe ära, et retsept, mille teieni toon, ei ole midagi uudset ega eriskummalist. Pole välismaine ega muul moel eksootiline. Pole isegi keeruline valmistada ega nõua poolepäevast pingutust. Teisipidi on see esimene kalaretsept, mida ma täiesti regulaarselt kasutama hakkasin ja

seda juba umbes viie-kuueaastaselt. Kindlasti on tegu toiduga, mis pani alateadlikult kala armastama ja hindama, aga olulisem veel, see andis mulle lapsepõlves võimaluse koos oma emaga köögis askeldada. Just tänu sellele ongi täiesti tavalised praetud räimed kõige armsam, maitsvam ja parem toit, mida kalast teha saab. Mina kasvasin suures talus, ema ja isa ja vanaema ja viie õe-venna keskel. Loomi oli omajagu, kodukassidest veisekarjani välja ja talutööd olid igapäevased. Ega tegelikult kellelgi lastega jahmerdamiseks üleliia aega olnud, kasvasime üsna iseseisvalt ja õppisime vanemate tegemiste pealt. Siiski, kui oli kalapäev, ja seda Saaremaal ikka ette tuli, võttis ema mind kööki appi, sest räimepuhastamine on lapsele ea- ja jõukohane töö juba üsna varakult. Meid ei kasvatatud vati sees, võrdlemisi nüri noaga kalapäid otsast ära võtta ja soolikaid välja koukida oli ühtviisi põnev ja lihtne.