„Mis elu see oleks ilma kuivakalata ehk kuidas öigesti särge kuivatada.“

Nii alustab oma järjekordset kirjatükki, seekord ühest tähtsast kevadisest toimetusest, kuivakalateost, saarlaste tuntud esinaine.

Mina olen Saaremaal sündinud ja vaatamata sellele, et mu vanemad on Pärnust, pean end ikkagi läbi ja lõhki saarlaseks. Ja mis saarlane sa oled, kui ei pea lugu, lausa ei jumalda kuivatatud kala? Tegelikult armastan ma kuivatatud kala umbes sellest ajast, kui end üldse mäletan. Ja saarlane ei räägi mingist voblast, vaid ikka kuivakalast!

Minu lapsepõlvekodu kõrvalt voolas läbi väike jõeke, Kuke jõgi, mis Koigi rabast Väiksesse väina kaevati, ja see oli kevaditi pilgeni särge täis. Aprillikuus kahlasime õdede-vendadega paljajalu jääkülmas pruunis vees ja korjasime ämbritäite kaupa ojja kudema tulnud särgesid. Olime nende püüdmises nii osavad, et õngega sulistamine tundus päris mõttetu. Seda tegid need lapsed, kelle vanemad ei lubanud neil jääkülma vette tulla, mis meile pakkus muidugi palju nalja. Siis aga kasvasid jõekaldad täis, särjed ei pääsenud enam meie ojakesse, saime suuremaks ja aja jooksul on vähemasti minu särjepüük asendunud visiitidega kalapoodi või kalameeste juurde. Aga igal kevadel toon koju vähemasti sadakond kilo särge ja panen kuivama.