VIDEO | Puust ette ja punaseks, kuidas esimest korda verivorsti teha ja õnnestunult! (13)

Nimelt mitte kõik kallid kolleegid Õhtuleht Kirjastuse katuse all pole päri sellega, et nende muidu nii hõrgult igasorti kõdu järgi õhkav ühiskondlik külmkapp on eelpoolmainitud subproduktide kandjaks. „See... See on sama hea, kui sa paneks toimetuse külmkappi kakaproovi,“ ahastab üks tundmatuks jääda sooviv osakonnajuht. „Mhm,“ lausub Tatjana, meie videoeksperimendi ülesvõtja kaameraid korrastades. „Seal akna peal on üks kakamäng.“ Ta peab silmas teleprogrammides põhiajal jooksnud WC-potimängu, aga see on juba hoopis teine lugu.

Meie, see tähendab et mina olen võtnud nõuks teha elus esimest korda ise verivorsti. Ma pole seda kunagi ise teinud, olen vaid kaks nädalat tagasi olnud Evelin Ilvese assistent verivorstiteemalises töötoas. Siis oli kõrval kolm vorstispetsialisti: Evelin, Markovka toidutoa perenaine Inga Paenurm ja Ilse Metsamaa. Ja imeilus tulipunane Kitchenaidi köögikombain, mis peenestas ja toppis. Sellest jäi kokku nii vinge kogemus, et ma tegin otsuse – tänavu teen ise verivorsti!

Sest vaadake, mulle tegelikult verivorst ei maitse. Enamasti söön ma neid jõulude ajal pool juppi – kui vägisi topitakse taldrikule ja abikaasa keeldub endale võtmast. Ent Evelini käe all tehes oli vorstil hoopis teine maik! Ja nüüd, kui ma teeks vorsti algusest lõpuni enda maitse järgi? Kunagi ma ei söönud ju ka sülti, kuniks hakkasime seda Moskvas elades abikaasaga ise tegema. Avastasime, et sült ei peagi olema kahtlastest lihakamaratest koosnev ollus, vaid maitsekas kallerdis, kus on vaid parimad lihatükid tihedalt koos. Ning et sülditegu, nagu kunagi hoiatas mu eksämm, pole üldse maailma raskeim asi. Tegelikult lihtsalt palju aega võtab, protsess on ise ju kerge – keeda, peenesta, tõsta vormi. Ja siis jahedasse.

Soolikad veavad alt

Vorstiga on vaja kindlasti ka proovi teha! Seal ka ju lihtne – keeda, peenesta, topi! Eriti kuna netist saab tellida soolikaid ja verd! Ent siin komistasin ma esimese takistuse otsa. Jaa, pulbriks kuivatatud veri oli olemas, aga mingi meelesegaduse ajel klikkasin ma ostukorvi veisesoolikad. Vaja on seasoolikaid! Või muidu tulevad vorstide asemel hiidkäkid!

Neid ma aga teha ei tahtnud. Videovõte oli aga juba paigas ja nii ma jooksingi Facebooki-sõprade soovituse peale Balti jaama turule. Voilà, soolikad! Kodumaised ka! Eee... Aga kas need on ka ohutud? Kuminaga meenub eelmisel vorstikoolitusel räägitud: targem on kasutada sisseostetud soolatud soolikaid, sest Eestis on parasiidiprobleem. Kas ma julgen osta Eesti soolikaid? Esitan sama küsimuse müüjale, kes kaupleb turu kõige kallima lihaga ja saan pahase pearaputuse osaliseks. Ta on vaat et solvunudki. Ei ole siin mingeid parasiite!

Okei, palun siis mulle 10 meetrit! „Ja verd ka,“ küsib proua veidi rahunenult. „Mul on pulber,“ teatan rõõmsalt vastu ja saan järjekordse laitva pearaputuse. „Te teete esimest korda, jah? Verepulbrist ei saa häid. Siis tuleb nagu poe-omad. Näete, siin on värske veri, viimane liiter.“

Okei, okei, ostan siis verd ka! Nagunii selle pakivere lahjendamine (1 kilo, vaja neli osa vett lisada – mida ma teen nelja liitri verega!) tekitas pisukest ärevust. Hiljem kuulen tuttavalt gurmaanilt, et õigesti tegin. Ka tema tellis pulbrivere, ent sai siis pärisasja. Pulbriga kavatseb ta nüüd kevadel lilli väetada.

Muude koostisosade hankimine läheb lepase reega – peenem tang, suitsusealiha, musti ploome, veidi pastinaaki. Vorstipäeva hommikul panen tangud rõõmsalt keema suurde potti ja taandun tuppa tööd tegema.

Veri matab kõik

„Kuule, kas see peakski sul kärssama?“ Lapsi appi hoidma tulnud ema nägu on murelik. Pagan! Minu tangukesed on hiigelveekoguse ära „joonud“ ning suitsevad hirmuäratavalt. Päästan, mis päästa annab, aga alumist kolmandikku tangudest söögiks kasutada ei julge. Ema kõrvalt täheldab – selletõttu hakkas ka vanaema vorsti ostma. Tema veel mäletab, millal tema ema tegi vorsti. Ja tema tõi ka mulle ehtsa vorstilehtri, mida kasutas juba vanavanaema. Kitchenaidi ma nimelt Õhtuleht Kirjastuse arvele ostma ei hakanud. Teised variandid vorsti toppida oleks olnud soetada tanklast bensiinilehter või lõigata pooleliitrine limonaadipudel pooleks.

Okei, tang on nii- ja naakujul olemas. Tuleb abikaasa ja maitseb ning mainib, et suitsumekk on kenasti juures. „Pudruna ma seda ei sööks, aga vorstis äkki ei sega, veri matab kõik,“ irvitab ta. Karistuseks määran konkureeriva väljaande jaoks töötava mehe hakklihamasinat opereerima. Nimelt tuleb lihakraam, sibulad, küüslauk ja pastinaak kenasti pudruks lasta. Seda saaks teha ka tavalise köögikombaini või veidi tõhusama nuimikseriga, ent mul hakkab enda omast kahju. Sestap laenan emalt lisaks lehtrile ka nõukaaegse hakklihategija.

Abikaasa Krister väntabki entusiastlikult vajamineva massi läbi, juurde seletades: „Näe, ussikesed kukuvad.“ Mul hakkab sel hetkel veidi iiveldama. Krister: „Tead, mis on demokraatia ja vorstiteo sarnasus? Mõlema sünniprotsesse ei taha sa näha.“ Tatjana kaamera taga üritab naeru pidada.

Pohlamoos on verest rõvedam

Mul aga on tunne, et nüüd on minu arvelt juba piisavalt nalja saanud ja otsustan mängu viia järgmisele tasandile. Avan demonstratiivselt külmkapi ja võtan hoolikalt jahedas hoitud verepudeli välja. Vorstimass on juba suures kausis ja maitsestatud. Maitstud ka. Nüüd tuleb veri sisse segada. Meenuvad Evelini sõnad: „Verd tuleb alati panna tunde järgi. Kui on paras tume mass, siis pole rohkem vaja.“

Valan ja segan, abiks teise vanaema puulusikas. No nii, nüüd aitab küll, isegi kui verd on pool pudelit alles. „See pole üldse õudne,“ täheldab Tatjana vaikselt. Ega pole jah. Pohlamoosi keetmine on selles osas rõvedam vaatepilt – kõik need punased mullikesed lõhkemas ja podisemas.

Aeg järgmise etapi käes – toppimine. Soolikad on juba paar tundi leos olnud, nagu soovitatud. Vaarema lehtri ots on õlitatud, enda näpuotsad ka. Nüüd tuleb paras jupp soolt saada lehtri ümber, et siis lehtris sellesse sisu toppida. Kõik oleks nagu imelihtne, ainult et lehter on siiski vana ja krobelise äärisega ning sool õrnem kui 15-DENine sukk. Mitmel korral peame võtte katkestama, sest kuniks mina vapralt topin ja jutustan, röögatab Tatjana: „Lõhki!“

Esiemade hinged, appi!

Ja meil tuleb kõik uuesti alustada. Laud näeb välja nagu Ümera lahing – täis vereputru. Tatjana pobiseb midagi akude tühjenemise kohta. Hingan tugevalt sisse ja välja. Sulen korraks silmad ja esinen mõttes palvega. Kui kuskil on mingid müütilised esiemade hinged, nüüd on paras appi tulla. Eriti sel, kes töötas president Pätsi köögis virtinaabilisena.

Okei, rahu, ainult rahu. Teeme käed uuesti õliseks, lehtri ka. Seest ka. Sool uuesti kätte ja hoolikalt lehtriotsa peale, tõstes krobelise ääre pealt natuke üles. Ja nii edasi ja edasi... „Kuule, seda on üsna palju juba peal,“ ujub kaugustel Tatjana hääl mulle ligi. Okei, nüüd siis puder. Kaks lusikatäit lehtrisse, kolm sopsu lihavasara varrega (kõige sobilikuma suurusega) ning siis annad näppudega soolt lehtriotsast järele. Korda. Korda. Kuniks on laual meetrine tumepunane soolikas.

Nüüd vajuta vorst lapikuks. Liiga palju ei saa täidist olla, muidu rebib soole katki. Ja nüüd keeruta vorstid. Nagu kompvekke. Ja nüüd tõsta vorstid risti. „Oota, ma tahan seda liigutust kaameras ka näidata,“ palub Tatjana.

Ja juba keeb vesi, kuhu tuleb panna veidi vürtsiterasid ja loorbereid. Ja siis vorstid, 20 minutiks õrnalt keevasse vette. Et kõik kahjulik häviks. Ja alles siis saab need ahju lükata. „Kuulge, teil lõhnab siin nagu päriselt,“ tuleb Krister köögiuksele. Muidugi, sest vorstid on valmis. Meie enda päris verivorstid, ise algusest lõpuni tehtud.

Vähem tangu, rohkem liha

Proovin ka ise. Tõesti, maitsev! Tatjana avaldab esimest ampsu arvamust, et põhjus on selles, et tangu ning liha vahe on poe omadega pöördvõrdeline.

Karmima vooru läbivad mu vorstikesed järgmisel päeval toimetuses. Olen korraks oma vorstikeste pärast mures – tõesti, kodunduseksamit need vist ei läbiks – ebaühtlase suurusega, osad on end keetes siiski lahti keerutanud. Praen neid pannil ning köök täitub lõhnapeale kohalejalutanud kolleegidega.

Maitsev, on üldine arvamus, kuigi soolikas olla suhteliselt vintske. Selles viimases on arvatavasti süüdi ka asjaolu, et tööl polnud ahju, milles neid krõbedaks küpsetada. „On see siis seda mässamist väärt,“ küsib üks kolleeg, ise kolmanda vorsti järgi asja tehes.

Teate mis? On küll. Kuigi vorstitegemise päeval tegelesin nendega hommikust õhtuni, kokku 14 tundi. Midagi keerulist pole. See pole raketiteadus. Ent tulemuseks oli ka neli suurt kausitäit vorste, ehk minu pere saaks nendega hakkama kogu jõuluhooaja ning jaguks ka jõululaupäeval suguvõsa pühadelauale pirakas vaagen sättida.

Ning ei ole rõve, ei ole vastik, ei aja iiveldama. Hoopis väga maitsev tuleb.

Minu retsept: 

700 gr keedetud peenemat tangu
0,5 liitrit seaverd
200 gr kuivatatud musta ploome
700 gr suitsusealiha (läbikasvanumat sorti)
4 sibulat
1 suur keedetud pastinaak (300 gr)
6 küüslauguküünt
2 spl kuivatatud tüümiani
2  spl kuivatatud majoraani
Soola
Pipart
Veidi sidrunimahla
Seasoolikaid

Videoeksperiment ilmus esmakordselt 22.12 2018.