Foto: Tatjana Iljina, Jörgen Norkroos
Dannar Leitmaa | Videod: Jörgen Norkroos, Tatjana Iljina 24. märts 2018 00:52
„Evelin, miks me seda teeme?“ küsin kaaskannatajast kolleegilt. Nägu õhetab, suus põleb väiksemat sorti tulekahju ja kõhus keerab. Oleme Tallinna söögikohtadest kõige teravamat rooga otsides jõudnud punkti, kus tšillikaun ja Aasia köök mõjuvad kehale kui punane rätik härjale. 

„Evelin, miks me seda teeme?“ küsin kaaskannatajast kolleegilt. Nägu õhetab, suus põleb väiksemat sorti tulekahju ja kõhus keerab. Oleme Tallinna söögikohtadest kõige teravamat rooga otsides jõudnud punkti, kus tšillikaun ja Aasia köök mõjuvad kehale kui punane rätik härjale. 

Tõesti, milleks seda kõike teha? Räägitakse ju, et nii ehk naa pakuvad Eesti söögikohad teravaid toite euroopalikus võtmes ehk igasugune teravus on maha nuditud. Võin isiklikust kogemusest tõdeda, et meie terava toidu edetabelis kuuluks esikoht Myanmari pealinnas Yangonis politseipeakontori kõrval asunud Vietnami pisiresto vaid ühe teravuskaunaga märgistatud lõunasöögile.   

Terava toidu söömine justkui mehelik enesetõestus, kus hakatakse üksteist üle trumpama juttudega „kuidas ma küll Indias sõin piprakaunu ja kõik imestasid, et valge mees ja suudab nii süüa“, millele järgneb kohe „aga mina omal ajal seal ja seal sõin seda ja seda, mida pea keegi pole kunagi suutnud süüa“. Käiks justkui võistlus, kes ja kui kuumas saunas käis.

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

Kommentaarid  (6)

pole ju 25. märts 2018 13:46
meie maal pannakse tsillipulbrit ja see ajab lihtsalt köhima. õige ja maitsva tsilli saab värskest kaunast
nii et on tunda kuidas kõrvad lähevad seest märjaks ja juuksejuured higistama
Irf 24. märts 2018 15:13
Pealinna teravaim söök on pirukad raudnaeltega.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS