Koormustaluvuse langus – esimene märk südametõvest (7)

Kui arstid vastuvõtul patsiendilt küsivad, kas perekonnas on olnud südamega probleeme, teatakse, et mingi haigus justkui oli, aga mis täpselt, jääb tihtipeale ebaselgeks.

Kõige sagedasem südamehaigus südame isheemiatõbi on veresoonehaigus, mille puhul kahjustub erinevate riskifaktorite toimel veresoone sisekest ja tekib niinimetatud steriilne põletik. Enamasti on protsessi käivitumisel väga suur osa ka nii-öelda halva kolesterooli suurel osakaalul vereseerumis. Taolise protsessi tulemusena hakkab sein tihenema ja kahjustatud kohtades tekivad lubiladestused. Väga piltlikult öeldes muutub selles kahjustuse kohas veresoon liivakella kujuliseks – ehk siis normaalse sirge toru asemel on veresoone seintes paksendid, mis ahenadavad veresoont ja läbi pääseb vaid oluliselt väiksem verevool kui oleks vaja normaalseks toimimiseks. Rahuolekus suudab vähene verevool tagada vajaliku hapniku südamelihase toimimiseks, kuid füüsilisel koormusel jääb seda väheseks ja tekib tüüpiline ebamugavustunne koormusel.

Üldiselt on veresoonte lupjumise haigus rohkem meeste häda – ühe naise kohta haigestub kaks-kolm meest. „Naiste ja meeste haigestumise sagedus võrdsustub vanemas eas, kui ollakse üle 70 ja 80. Kahjuks on see haigus aga noorenemas ja väga halbade asjaolude kokku langemisel võib saada ka mõne noorema naisterahva probleemiks,“ lausub Starkopf.

Perearst võiks teha koormustesti

Kuidas aga aru saada, et oleks aeg südant kontrollida? Kardioloog Merle Starkopfi sõnul on esimene märk koormustaluvuse muutumine. Erinevates vanusegruppides ja erineva varasema koormustaluvuse juures võib see varieeruda.

„Mul on olnud patsiente, kelle tavaline päevane füüsiline koormus on näiteks 10-15 kilomeetrit joosta. Sellisel juhul on kogu organism (süda kaasa arvatud) harjunud tavainimese jaoks oluliselt suurema füüsilise vastupidavusega,“ räägib südamearst. Järgmisena toob ta näite elust enesest: „46-aastane mees tunneb, et kui jookseb viis kilomeetrit, märkab, et ei jaksa. Jookseb veel viis kilomeetrit veidi aeglasema tempoga, halb tunne kaob ja seejärel saab viis kilomeetrit juba tempot tõsta. Samas on selline ootamatu koormustaluvuse piirang juba märgiks, et midagi tõsist võib olla lahti.“

Eakamatel on tihti aga omad märgid. „Näiteks poest koju minnes oli teel üks pink, nüüd peab sellel pingil vahepeal istuma ja puhkama. Või siis läks ta enne mingi teeristini 10 minutit, nüüd aga 20 minutit,“ toob Starkopf näiteks, et taoline koormustaluvuse langus on see, mis peaks panema mõtlema, et midagi on viga, olgu siis südame või millegi muuga.

Kõnealuste probleemide tekkimisel tuleks esimese asjana pöörduda perearsti poole. „Hea oleks, kui perearst teeks koormustesti – uuring on kergesti kättesaadav ja väga informatiivne. Tuleb välja, mis täpselt on koormuse limiteerijaks: vererõhu tõus, rütmihäired, kahtlus verevarustuse häirele või hoopis kopsupatoloogia. Selle uuringuga saab suures plaanis välja selgitada, kas on vaja kardioloogi, kopsuarsti või pole erialaspetsialisti vaja,“ räägib Starkopf.

Kui koormustest on tehtud adekvaatse koormusega ja mingit kõrvalekallet ei teki, siis tulevad kõne alla ka psühhogeensed faktorid. Praegu juhtub tihti nii, et inimene pannakse kaheks-kolmeks kuuks südamearsti vastuvõtule järjekorda suhteliselt mõttetult.

Patsiendi mugavuse ja kiiruse huvides julgustab Starkopf ka e-konsultatsiooni võimalust kasutama. See tähendab, et perearst saadab digsüsteemi kaudu kardioloogile oma küsimuse, kuid adekvaatsema vastuse saamiseks peaks olema elementaarsed uuringud tehtud (sealhulgas koormustest). Kardioloogi vastus tuleb viie tööpäeva jooksul.

Füüsiline aktiivsus olgu mõõdukas

Veresoonte lupjumise haigus on südamehaigustest ainus, mida saab ise mõjutada.

„Loomulikult kui vanematel on olnud 40-50ndates eluaastates infarkt, siis geneetiline foon võib tihti olla ainus riskifaktor ja seda me mõjutada ei saa. Mittemodifitseeritavad riskifaktorid ongi vanus, sugu ja geneetiline foon. Üldiselt on ennetamise puhul aga oluline elustiil – mida me sööme, kuidas me liigume, kas suitsetame,“ ütleb Merle Starkopf.

Et püsida terve, soovitab arst liikuda keskmiselt 10 000 sammu päevas. „Lapsed peaksid veelgi rohkem liikuma, kuid kahjuks tänapäeva nutimaailmas jääb õues mängimine tagaplaanile. Seega on noorukite seas ülekaalu järjest rohkem ning see on murekoht,“ lausub Starkopf.

Teisalt tasuks vältida ka keha liigset piitsutamist. „Nii mõnedki, ka kuulsad, inimesed on 50ndate eluaastate eel võtnud kätte ja hakanud maratone jooksma või ülemääraseid pingutusi tegema. Ma arvan, et see pole päris õige. Kui eelnevalt pole mingisugust liikumise kogemust ja siis äkki organismilt tahta selliseid suuri pingutusi, ei pruugi see alati väga hästi lõppeda. Kõik peaks olema mõistuse piires,“ räägib Starkopf.

Ka stressirikas elu on tänapäeva kiires maailmas südamehaiguse tekkimise riskifaktoriks. Stress on olemasoluks ja tegutsemiseks kindlasti edasiviiv faktor, kuid niinimetatud positiivsele stressile vastandiks peaks olema ka lõõgastumisperiood. „Kui meil on organismis stressihormoonid kogu aeg kõrgseisus, siis selle tulemusel tekib pidev pressing veresoontele: need ahenevad, tõuseb vererõhk ja see võib põhjustada südame verevarustuse halvenemist,“ toob kardioloog välja.

Tervise säilitamiseks ja südamehaiguse vältimiseks peaks toitumine olema tasakaalus ja mõistusepärane. „Tänapäeva inimene ei söö reeglina nii valesti, et juhtuks midagi katastroofilist. Toidusedel peaks lihtsalt olema tasakaalustatud: loomset ja taimset rasva, süsivesikuid, kiudaineid,“ sõnab Starkopf. Tema hinnangul ei pea isegi pelgama rasvast tilkuva sealiha söömist – näiteks jõuludel ja jaanipäeval –, kuid sellele vastukaaluluks tuleks lihtsalt mekkida kergemat toitu.

Apteegist ostetud vitamiinide tarbimist kardioloog aga ei soovita. „Tänapäeval on olemas kõik võimalused heaks toitumiseks. Poed on täis puu-, juur- ja köögivilju, liha, kala ning erinevat saia-leiba. Milleks vajalikke aineid vitamiinidega juurde süüa? Toidulisandid ei ole ju odavad, täisväärtuslik värske toit on kindlasti maitsvam ja mitte kallim,“ leiab Starkopf.