Teise tüübi diabeet on väljakutse nii patsiendile kui ka arstile

2. tüübi diabeet on kõige levinum diabeedi vorm, mis tavaliselt avaldub täiskasvanutel - Eesti täiskasvanuist põeb seda 7-9%. Suures osas loetakse seda diabeedi varianti ennetatavaks, kuid sellele vaatamata on 2. tüübi diabeet üheks olulisemaks südame-veresoonkonna haiguste põhjustajaks, mis on samas ka diabeedihaigete (kellel on mitmekordselt kõrgem kardio- ja tserebrovaskulaarhaiguste tüsistuste oht kui tavaelanikel) hulgas esimeseks surma põhjustajaks. Kahel kolmandikul ägeda koronaarhaigusega (südameinfarkt, ebastabiilne stenokardia) hospitaliseeritud haigetest on väljendunud diabeet või glükoosi tolerantsuse häire.

Diabeet on esimene ja ainus mittenakkuslik haigus, mida ÜRO on seni 21. sajandi epideemiana tunnistanud. 2014. aastal elas kogu maailmas ligi 422 miljonit diabeedihaiget täiskasvanut. Just seetõttu on diabeet muutunud oluliseks rahvatervise küsimuseks, mille maailmas juhtrolli omavad asutused on seadnud prioriteediks. Nii diabeedijuhtumite arv kui selle esinemine on viimastel kümnenditel pidevalt tõusnud ning kasvab kõige kiiremini madala ja keskmise sissetulekutega riikides.

2. tüübi diabeedi arenguteguriteks võib nimetada mitmeid olulisi põhjuseid – liigne kehakaal, füüsiline passiivsus ja kehv toitumine. Samuti võivad seda mõjutada rahvus, diabeedi esinemine perekonnas, varasem rasedusdiabeet ja kõrgem iga. Diabeedi tunnused arenevad välja väga aeglaselt ja sageli varjatult. Mõned neist ilmnevad alles mitmekümne aasta pärast. Seetõttu on neid keeruline tuvastada ja nad ei ärata pikka aega kahtlust. „Diabeedi sümptomid on mittespetsiifilised. Patsiendid ei arva, et neil võiks olla suhkurtõbi, sest keegi nende perekonnast ei ole olnud haige, samuti ei tunne nad kedagi, kellel oleks diabeet. Peaaegu pooled haigusjuhtumitest avastatakse juhuslikult analüüside alusel või mõne muu haiguse ägenemisel,“ selgitab PERH kardioloog-ülemarst prof Toivo Laks.

Kuigi seda haigust peetakse pigem täiskasvanute omaks, on patsientide vanus 2. tüübi diabeedi väljakujunemisel märkimisväärselt alanenud, levides üha enam nn noorte täiskasvanute ja isegi nooruki hulgas. Diabeet on tõsine krooniline haigus, mis tekib juhul, kui pankreas ei tooda piisavalt insuliini või kui keha ei suuda tõhusalt insuliini kasutada. Pikaaegne kõrge veresuhkru tase kahjustab veresooni, mis soodustab eluohtlikke kardiovaskulaarseid tüsistusi (insult, infarkt, gangreen).

„Ka sellisel juhul, kui patsienti ravitakse adekvaatselt kõrget vererõhku ja kolesterooli alandavate ravimitega, on suhkruhaigetel oluliselt tõusnud risk haigestuda südameveresoonkonna haigustesse. Selle tulemusena on südamehaigusega diabeedihaigete eluiga keskmiselt lühem. Näiteks võib kolme kardiometaboolse riskiteguriga (diabeet, hüpertensioon, hüperkolesteroleemia) 40.-aastase inimese keskmine eluiga olla isegi üle paarikümne aasta lühem,“ lisab prof Toivo Laks

„2. tüübi diabeediga patsiendid vajavad erialadevahelist lähenemist, mis tähendab kardioloogi ja diabetoloogi/endokrinoloogi tihedat koostööd. Taoliste patsientide ravi on kombineeritud nii diabeedi kui ka südamehaiguste aspektist, mis peab arvestama potentsiaalset kardiovaskulaarset riski,“ veenab dr Toivo Laks