Mida ma siis ometi jahun? Ei, loomulikult ma ei ütle, et tuleb lõpetada enda liigutamine (kohe kindlasti vastupidi!). Aga trennis käimisel ja teadlikul eesmärgistatud liigutamisel on vahe. Oli aeg, kus inimene liikus palju sellepärast, et see oli talle loomulik. Lõhuti metsas puid, mis ka tuppa tuli tassida. Tuli laudas loomade eest hoolitseda, nende järelt koristada ning süüa ette tassida. Vahel tuli kilomeetreid maha kõndida, et poodi või kooli jõuda. Rääkimata siis ennemuistsest ajast, kus liikumine oli lausa kohustuslik, et ellu jääda. Näiteks metsloomade eest põgenedes või toidu otsingutel ringi rännates.
Tänapäevaks on asjad muutunud. Eks sa tead seda ise ka. Elu on muutunud nii mugavaks, et me ei pea tegelikult üldse kodust lahkuma, kui me ise ei taha. Tööd saab teha kodust, toidu saab tellida koju, sõbraga saab rääkida Facebookis ja Skypes. Võid Butterfly Absi kõhu peale panna ja samal ajal uusi teksapükse tellida. Põhimõtteliselt ei ole ühtegi eluliselt olulist põhjust kodust välja minna (muidugi oleks tore, kui keegi prügi välja viiks!).
Ega sellel pildil tegelikult ka midagi viga ega valesti pole. Ka mina istun vahepeal diivanil Leopoldi pallid süles (igaühel oma, eks!). Osati ongi see mugavus kindlasti tore ja osati mitte. Mulle hakkab aina rohkem tunduma, et selles mugavas maailmas on inimesed hakanud kaotama kontakti oma tõelise minaga. Ja siit ka minu kirjatüki põhiline mõte. Kuna inimesed ei ole enam nii liikuvad, on sellele leitud lahendus jõusaalide ja rühmatrennide näol. Näiliselt on probleem lahendatud, aga kas ka päriselt?
Näiteks need inimesed, kes mängivad mingit meeskonnasporti ei saaks suure tõenäosusega seda teha, kui see neile tõesti ei meeldiks ja huvi ei pakuks. Ma ei kujuta ette jalgpallurit, kes vihkab jooksmist või palli taga ajamist või staažikat golfimängijat, kes arvab, et see mäng on lihtsalt jube aeglane. Seda lihtsalt ei juhtu! Jah, on ka neid inimesi, kes tegelevad mingi spordialaga nagu näiteks kergejõustik või tantsimine, kuna vanemad noorest peast neid sinna trenni sundisid. Aja möödudes võib aga juhtuda, et märgatakse, et see polegi neile mõeldud või seda tehakse lihtsalt harjumusest – ma ju olen selles nii hea!
Aga see pole tänase postituse point. Täna räägin inimestest, kes teevad mingit trenni hoopis mingil muul põhjusel (või siis tahaksid teha, aga on korduvalt juba loobunud). Millegipärast ongi rühmatrennides ja jõusaalis hoopis teine lugu ja inimesed jagunevad siin suuresti kahte leeri. Need, kes päriselt naudivad seda trenni, kus nad käivad ja need, kes ei naudi ja käivad seal mingil valel põhjusel (või siis valesti sõnastatud põhjusel).
Mina käisin lapsena showtantsus ja rahvatantsus ning ega ma ei mäletagi, kas vanemad panid mind sinna või läksin ise. Loomuliku kao tagajärjel aga mõlemad trennid said otsa ja ma ei ole neist kunagi puudust tundnud. Keskkoolis ei teinud ma üldse trenni, sest mul on (siiani) seljaga probleemid (mida ma nüüd teadlikult ületan). Pärast keskkooli kolisin Tallinnasse ja minus oli kogu aeg mingi ürgne tung kuskile trenni minna. Ma vahetasin jõusaale ja treeningsaale nagu sokke, ilmselt kestis leping igas klubis paar kuud. Mulle pole kunagi jooksmine jms meeldinud ning olgem ausad, ka rühmatrennis kiire muusika järgi higiseks kargamine 20 teise naisega, kes vahel üksteisel ees koperdavad, ei olnud minu lemmiktegevuste hulgas.
Seega, mina jäin lõpuks pidama jõusaali, kuna leidsin, et see on tore trenn, mida saab teha omaette. Keegi ei sega ja kellegagi jutustama ei pea, kui ei taha. Erinevate saatuse keerdkäikude tõttu jõudis minuni paar aastat tagasi ka tihedalt fitnessimaailm ja järsku tunduski loogiline, et jõusaalikavad ja bikiinifitness on mulle mõeldud! Sundisin palju ma sundisin, aga lavale ei jõudnudki! Ja mul ei ole üldse kahju! Sest ma sain aru, et see ei ole ikka minu maailm.
Ära saa minust valesti aru, jõusaalis käimine on väga okei ja ma kiidan sind takka, kui sa seal käid. Aga ainult siis, kui sa tead, mida sa seal teed või vähemalt teadlikult püüad õppida. Paljud inimesed käivad rühmatrennis või jõusaalis selle pärast, et meedia on selle lihtsalt nii üles haipinud, nii popiks teinud. Ei möödu ühtegi päeva, kus ei tuleks uut artiklit selle kohta, kuidas mingit konkreetset lihasgruppi veel tõhusamalt treenida, kuidas kõige tõhusamalt rasva põletada või milline rühmatrenn kõige rohkem kaloreid põletab. Kas see ongi siis eesmärk? Kas meie liikumise eesmärk ongi siis ennast mingisse kehavormi sundimine? Sest me ei ole enda kehaga rahul? Sest me pole piisavalt vormis? Kelle arvates? Kes on see, kes määrab normi, milline on ilus keha ja milline mitte?
Ma tean nii paljusid naisi, kes käivad trennis (või on loobunud seal käimisest) ainult sellepärast, et neil on vaja kaalus alla võtta või oma vormi säilitada. Siis on nende hulgas ka veel jagunemine – osa, kes kohusetundlikult kõik lõpuni teevad ja osa, kes teevad poolikult, sest “tunne polnud õige” või “ma midagi ju tegin ka”. Ma ei mõista mitte kedagi hukka, ma austan kõiki inimesi, olgu sinu otsus ja valik milline tahes, aga ma tahan lihtsalt mõtlema panna.
Enda liigutamise eesmärk peaks olema see, et sul on liigutades hea olla ja pärast liigutamist on samamoodi hea. Kui sa pead sundima trenni minekut (meedia või sõbranna surub), siis on aeg mõelda, kas see trenn, mida sa teed, ei sobi sulle või sul tuleb muuta oma suhtumist selle trenni suhtes. See on näiteks põhjus, miks mina enam jõutrenni ei tee – mina sain aru! Ja see pole eputamiseks või muudmoodi enda tõestamiseks, vaid ma loodan, et minu rännak paneb ka sind kuidagi teisiti mõtlema. Ma sain aru, et ma käisin jõusaalis sellepärast, et arvasin, et ma tahan teatud moodi välja näha. Õnneks see mul ei õnnestunud!
Jumal teab, kui palju ma oleksin võinud endale liiga teha sellega, et ma tegin midagi, mis on minu loomuse vastu. Kui me sunnime end tegema midagi, mida me ei taha ja mis tõesti meile ei sobi (laiskus siin ei loe), siis läheme enda olemusega vastuollu ja meil tekivad sees päris suured konfliktid, mis aastatega võivad kasvada ennasthävitavateks harjumusteks või isegi haigusteks. Meie mõtlemine on väga hästi seotud sellega, kuidas me ennast tunneme nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Olen enda peal ära näinud selle, kui raske on teha trenni siis, kui sa ei tea, miks sa seda teed või see on sulle vale versus kui sa teed trenni päriselt mõjuva põhjusega, mis tuleb enda seest.
Enne oli mu eesmärk näha välja nagu fitnessist, sest see on Eestis nii au sees ja minu egole oleks see väga meeldinud (kaasa arvatud mu blogi kuulsusele). Aga see ei tulnud välja, sest see pole mina. Nüüd olen ma pöördunud keharaskusega treeningu juurde ja olgugi, et ma pole veel eriti tugev, tean ma, et ma haugun õige puu all. Mis on siis minu põhjus trenni tegemiseks? Eile oli mul klient, kellele jõusaaliharjutusi õpetasin. Ta soovis (nagu keskmine naine ikka) treenida kõhtu, selga, tuharat (mille jaoks on isegi eraldi rühmatrenn olemas!). Ma soovitasin talle harjutusi ja mingi asja käigus ütlesin, et kui sa teed nii, siis juhtub naa, aga et minu jaoks pole see oluline, sest minu jaoks on olulisem minu tugevus, mitte välimus. Ja ma ise olin positiivselt üllatunud! Ma olengi jõudnud kohale!
Ma ei tee trenni sellepärast, et kaalus alla võtta või muskleid kasvatada või mingit vormi säilitada. Minu eesmärk on saada nii tugevaks, et ma saaksin tunda vabadust, kui ma oma keha liigutan mis iganes pidi kas jalgade või käte peal. See ei pea olema iga inimese trenni eesmärk, kõigil on see kindlasti erinev. Küll aga ei ole minu trenni eesmärk enam ammu rasvapõletus või kõhulihaste treenimine. See kõik toimub ise loomulikult niikuinii, kui ma täidan oma tõelist eesmärki – arendan oma keha, et näha, milleks ta on võimeline.
Tänapäeva ühiskond on muutunud laisemaks. Paljude inimeste jaoks on trenni minek või enese liigutamine suur eneseületus ja ma saan sellest aru. Ma ei mõista kedagi hukka. Ja ma ei hakka jahuma siin, et kui sa ennast piisavalt palju armastad, siis sa lähed trenni ka. A la ainult need, kes ennast ei armasta, söövad ebatervislikult ja istuvad pärast tööd õhtul teleka ees trenniminemise asemel. See on täisjama, sest sellest rääkimine ei aita kedagi!
Me kõik teame, mida on teha vaja selleks, et soovitud kehavormi kas saavutada või säilitada. Varem pole olnud sellist aega, kus nii palju infot on kättesaadaval. Teame, mis harjutused millist lihasgruppi kasvatavad ja mis tüüpi trennid rasvapõletusele paremini mõjuvad. Rääkimata siis toidu kvaliteedist. Ometigi, kui boss/õpetaja sinuga tööl/koolis halvasti käitus, su laps/koduloom on haige, pesumasin läks katki, keeruline esinemine on ees, kinnisvaraturg aina tõuseb, vihma sajab ja auto pritsis su märjaks jne, ei tule pähegi trenni minna ning siis lõhesalatit süüa. Siis sobib diivan, Modern Family ja krõpsupakk, Domino küpsised ja jäätis! On, eks?
Asi pole selles, et me ei tea, mida teha võiks, asi on selles, et me ei julge endale tunnistada ega tegele nende asjadega, mis meil neid häid asju tegemast takistab. Ausalt, kui sa iga kord trenni minnes ja sealt tulles end jube kehvasti tunned ja sul on selline tunne, et sa sunnid ennast seal käima, siis ära minegi! Võta natukene aega, et mõelda selle üle, miks trenni minek sulle tegelikult nii keeruline on? Kas oli ainult paha päev? Või sa käid trennis, kus sulle tegelikult käia ei meeldi? Kas käid sealt ainult sellepärast, et oma pehmeid kurve lihvida? Või sellepärast, et “kõik teised ju käivad ka trennis”?
Me kõik peaksime igapäevaselt liikuma ühel või teisel moel. Mul on hea meel, et on olemas näiteks jõusaal, kuid isiklikult arvan, et seal peaksid käima need, kes tahavad oma lihaseid mõjuval põhjusel kasvatada või ka need, kes päriselt teavad, et jõutrenni tegemine noores eas hoiab lihased ja luud tugevad ka vanas eas. Kui sa ei tea, mida sa seal täpselt teed ja kodus pole huvi ka juurde õppida, siis ma soovitan üldse mitte käia. Võid endale niimoodi liiga teha. Ka jooga ning pilates on näiteks jõutrennid, mis sest, et nii ei tundu. Seal saavad lihased samamoodi vatti, rääkimata siis päris keharaskusega treeningust, mis ei pea ka üldse nii keeruline olema, kui meedia meid arvama paneb (ühe käe peal seisud ning sirgete kätega lõuatõmbed).
Praegu on kuidagi juhtunud nii, et meie ühiskond on suures osas istuv ja siis me teeme paar korda nädalas lühikesed rännakud trenni. Tegelikult me peaksime liigutama ennast iga päev, kasvõi kodus (tööl) iga paari tunni tagant, et meie keha endiselt liikuvaks jääks ning sundasendis istudes taandarengusse ei läheks. Inimese keha on loodud olema liikuv ja ka minu peale saab siin näpuga näidata, sest olen oma puusad väga unarusse jätnud ja alles nüüd hakkasin teadlikult tegelema sellega, et saaksin oma alakeha sama liikuvaks tagasi nagu ta oli põhikoolis. Kui me ennast iga päev teadlikult liigutame, on meil iga päevaga aina kergem kõnnak ja rõõmsam meel (trenn loob hea tuju hormoone). Liikuvuse ja jõu säilitamine ongi tegelikult kogu liigutamise mõte. Et liigesed ei jääks haigeks, ei tekiks istumisest traumasid ja keha ei muutuks nõrgaks ja vastuvõtlikuks, kui me näiteks kukume või vananeme.
Üks põhjus, miks inimestel liigesed ja kondid vanemas eas valutama hakkavad ongi tegelikult vähene liikumine. Liigutamine paneb meie liigesevedeliku tööle, mis on nö õli meie mootorile. Mida vähem me seda liigest õlitame, seda kiiremini ta rooste jääb. Ja nii lihtne see tegelikult ongi! Ei pea käima trennis, et rasva põletada, musklit suurendada (kuigi ka need on head eesmärgid, kui teadlikult treenida), vaid põhiline põhjus peakski olema enda tervise ja vanema ea peale mõtlemine. Jah, sa tead kindlasti inimesi, kes on praegu 70-aastased ja ilmselt rohkem vormis, kui sina. Neid “imelugusid” on palju ja neid polegi siin suurt mõtet mainida. Aga kas sa ei tahaks ise vähemalt sarnanegi olla?
Olla 70-aastane ja liikuda nagu 30-aastane? Arvatakse, et inimesed, kes ei ole väga liikuvad, on ka lühema elueaga. Seega mul on sulle nüüd üks test! Mine seisa püsti ja pane jalad risti, jalatallad lähestikku. Nüüd istu maha ja tõuse ka püsti ILMA KÄTE ABITA. Kas sa said hakkama? Kui sa oled olnud liikuv, siis said, kui, ei oli sul vaja käte abi. Kirjuta kommentaaridesse, kumba gruppi sina kuulud ja millised on sinu liikumisharjumused (ka kõndimine on liikumine, kui sa iga päev trennis ei käigi!).
Kui su trennis käimise mõte ei ole see, et sulle meeldib seda teha, siis mina arvan, et on aeg see mõte ümber sõnastada või hakata uut trenni otsima. Meeskonnasporte on nii palju, ei peagi sõbrannaga rühmatrennis käima (mine tea, äkki ta tahaks ka sinuga hoopis tennist mängida!). Samamoodi leian ma, et keharaskusega treening on üks ägedamaid viise üldse trenni teha, sest sa saad seda teha nii koos kui üksi (treeningsaalis või kodus) ning igale raskusastmele on tegevust rohkem kui küllalt. Keharaskusega trenni on võimalik teha väga kuivalt harjutus harjutuse järel või muuta see põnevalt liikuvaks nagu jooga või BodyBalance.
Minu kogu selle postituse eesmärk oligi sind natukene mõtlema panna. Ma ei tea, millisesse kategooriasse sa kuulud, aga ma loodan, et sa käid (või hakkad käima) kusagil trennis või lihtsalt ennast liigutama selle pärast, et see meeldib sulle ja sa tead, miks sa seda teed. Ära sunni ennast oma elus tegema asju, mis sulle ei meeldi, kui nende tegemata jätmine mingit erilist kahju ei tee. Ole enda vastu leebe, mõtle natukene, seedi, katseta erinevaid asju, guugelda või küsi nõu. Tänapäeval on infot ja abipakkujaid nii palju, et üksi ei tohiks meist küll ükski otsija jääda.
Loodan, et sellest postitusest ei jäänud muljet, et kui sulle tundub, et sa üldse üheski trennis käia ei taha, et sa siis võidki koju jääda. Ei. Mõtle sellele, et milline on inimese loomus? Milline on ilus inimene (ma ei mõtle ilustandardeid)? Liikuv inimene on ilus. Enesega rahul olev inimene on ilus. Sihvakas (mitte tingimata ideaalkaalus) inimene on ilus. Oleks tore, kui me kõik võtaksime vastu otsuse, et me tahame olla liikuvad, sihvakad, terved ja tugevad inimesed. Ja ma täitsa usun, et ma ei ela kusagil pilvedes ja tean, et see aeg on veel tulemas.
Senikaua aga oled alati mulle oodatud kirjutama, kui tahad pisikesele küsimusele vastust või täielikku nõustamist. Ma võin olla abiks ka mõttega, mitte ainult toitumises ja trennis, sest ma tean, et sa ei saa sundida end trenni tegema või hästi toituma, kui sa pole endale selgeks teinud, miks seda PÄRISELT teha. Kui rabeled mingi teemaga, anna mulle teada. Ma annan oma parima, et sind mingis osas suunata. Sest ometigi, ka mina ise olen alles sellel rännakul ja ka minul ei ole kõiki vastuseid. Aga ma tean, et inimene on loodud olema särav, terve, sihvakas ja elurõõmus! Miks mitte alustada siis lemmiktrenni leidmisega?
PS! Team Esthenicsi poisid otsivad endale Tallinnas tuusi liikmeid nii meeste kui naiste näol, kes oma keha proovile panna tahavad ning soovivad võtta vastutuse oma keha liigutamise eest! Olen ka nende tiimi (hetkel ainuke) naisliige ning uuest aastat hakkan ilmselt nendega ka koos Tallinnas trenni tegema (aga see veel selgub). Praegu võid mind veel paar nädalat Tartu FitLife klubist leida, kui on soovi endale mingi jõusaali (või ka kodune) treeningkava saada! Head liigutamist! Ja mine nüüd õue jalutama!
Loe Brena Fitnessi blogi http://www.brenafitness.eu/category/blog/.
Kommentaarid (0)