Pereisa: kui poeg hakkas taimetoitlaseks, mõtlesime, et kutsume kiirabi! (64)

„Ma ei tea, mida ta luges või vaatas, aga ühel suvel ligi kümme aastat tagasi otsustas, et hakkab taimetoitlaseks,“ meenutab Ants Haavel vanima poja otsust. Peres on viis last: kolm täiskasvanut elavad juba oma elu, kuid kaks päris pisikest kasvavad alles kodus. Kui vanemad lapsed alustasid oma elu omnivoorina, siis neljanda eluaasta poole pürgivad põnnid on kasvanud vaid taimsel toidul. Kuid Haavel ei varja, et vanema poja otsus oma menüüd piirata tundus esiti perele absurdne. „Mõtlesime, et kutsume kiirabi ja viime ta ära.“

Toiduteema tekitas peres tuliseid vaidlusi. „Tema raius, et liha ei tohi süüa: see ei ole kasulik ja nii edasi. Mina ütlesin, et niimoodi ei saa elada,“ naerab Haavel. Ta lausub, et nende suguvõsas on palju arste ja professoreid, kes kõik vangutasid lapse otsusest kuuldes pead. Lõpuks jättiski teismeline poiss asja sinnapaika.

 „Tal läks see idee ära, aga hakkasime ise taimse toidu poole liikuma.“ Kolm aastat hiljem tärkas selle vastu huvi pereisal: „Lugesin ühe raamatu läbi, teise raamatu, vaatasin mõnda filmi… ja vähendasin ise kogu aeg lihatarbimist. Rääkisin ka naisele, et võib-olla me ei peaks nii palju… [liha sööma].“ Perekond tuli tema mõttega kaasa: kolme aasta jooksul loobuti tasapisi loomsest toidust, kuniks lõpuks jäid menüüsse vaid üksikud piimatooted, kuid varsti öeldi nendestki lahti. „Ja see ei käinud nii, et leppisime midagi kokku, vaid see käis kuidagi loomulikult.“ 

Perepead ei pista oma nina vanemate laste menüüsse, kuid järelkasvu lisandudes on siht olnud selge: lasteaedki  valiti selle järgi, kus saab suurema tõenäosusega taimset toitu. Et kohapeal oleks oma köök, otsustati eralasteaia kasuks. „Rääkisime juhatajaga, et meie lapsed söövad sellist toitu, aga ta ütles, et see pole probleem: neil on väga palju lapsi, kellel on kas allergia või millegi talumatus.“ Juhataja kinnitas, et nad on paindlikud: „Ja kui me ei oska – õpetage ja küll siis saame hakkama,“ meenutab Haavel vestlust lasteaia juhatajaga. Ta tunnistab rõõmsalt, et nii on ka tõepoolest läinud.

Omnivoorid pistsid kogu sojašašlõki pintslisse

Pereisa kirjeldab, et hommikuti astub abikaasa lasteaia köögist läbi, et üle anda toit, mida nende lastele pakkuda. Sealjuures jälgitakse, et see oleks teiste mudilaste menüüga võimalikult sarnane. Ühel sellisel käigul tuli köögis juttu pannkookidest. Selgus, et kokad polnud mõelnud, et pannkooke saaks teha ka ilma piima ja munata. „Teinegi lapsevanem oli seal ja siis õpetasime uutmoodi pannkookide tegemist – odrajahust ja ilma munata. Kõik kokad tulid seda Hiina imet vaatama – isegi need, kel oli vaba päev!“ Sellest päevast jäidki veganpannkoogid raudkindlalt menüüsse. „Aga selleks on vaja koostööd teha – ei saa minna ja jalaga põrutada, et mis lasteaed teil selline on?! Aga kui teed koostööd, õpetad ja näitad – nii need asjad lähevad.“

Seda, et laste meelest oleks nende ninaesine eakaaslaste omast kuidagi kehvem, pole Haavel täheldanud. Ta ütleb, et isegi kui lapsed peaksid mõnd loomset toiduainet sööma, ei paneks ta seda pahaks. Peamiselt isa juttu kõrvalt kuulav Mia-Helena lisab, et sünnipäevale minnes või sugulastega kokku saades võetakse alati veganitele sobilikku toitu kaasa ja seda pistavad isukalt needki, kelle igapäevamenüüsse selline söök ei kuulu. „Näiteks jaanipäeval tegi mu naine sojast või tofust šašlõkki ja küsis, et kui palju ta teeb,“ meenutab seepeale perepea. „Tulemas oli 30 inimest, kuid otsustasime, et teeme igaks juhuks 60 inimesele. Tulime pärast näljasena koju, sest meile endile ei jätkunudki. Kõik lihasööjad panid meie toidu nahka ega puutunudki oma liha,“ naerab Haavel ja annab mõista, et sarnaseid olukordi kipub üha enam ette tulema.