Nõukaaja toidud: sööklas sai vorstikastet ja kompotti, restoranis seljankat ja Kiievi kotletti (220)

Vene aja üle võib lõpmatuseni vaielda. Üks asi, mis kindlasti oli parem, on inimesed. Kuna on söögiteema, siis tundub mulle, et toona pidasid inimesed endast sedavõrd lugu, et tänaval ei söödud. Nüüd süüakse bensiinijaamades ja muudes sarnastes urgastes. Kodutuid ei olnud. P e d e r a s t i d olid peidus. Praegu pole me vähem okupeeritud kui toona olime.

To 22.07 väga õige jutt. Iga korra ajal on midagi head ja halba. Praegu on poed kaupa täis, kuid pere toitmiseks peab üks vanematest rügama välismaal, et pere ära elaks.

sööklates oli ikka menüü küllaltki rikkalik ja portsud olid ka normaalsed-mitte nagu nüüd-maksa palju raha ja süüa saad vaid nokaotsaga.praad-lihatükk on kartuli all peidus

Humalas sai grillkana - pool broilerit ja 2 kannu õlut maksis 3 rubla

Venelaste zaraskini kontora on kõik siia esinema kupatatud.Tea kas saavad õhtuseks doosiks raha kokku ka?

direktori vorst

aga keegi vähemalt ei nälginud.

Midagi rohkem inimväärikust alandavat pole söömisega seoses kunagi olemas olnud kui see bensiinijaamas vorstisaia söömine.

Kõik eesti emad-isad võitlesid vene okupatsiooni ajal sõna otseses mõttes nii enda kui oma laste igapäevase kõhutäidise, iga saapa- või kingapaari, ka iga sitsiriidest kleidikese eest, et aga lastel natukenegi parem oleks...
Samas aga voorisid kõik need 50 okupatsiooniaastat Venemaa poole ööd ja päevad tohutult pikad kaubarongid otse karjafarmidest, täis lihakoormaid, nii vasika,- sea- kui ka veiseliha. Teisalt jälle vagunid, maast-laeni täis rõõska- ja hapukoort, juustukerasid, juur-ja puuvilju, teravilja ja kõike muud söödavat ja seda ikka Venemaa - Moskva ja Leningradi okupantide kõhutäiteks.
Sealjuures elasid väikeriikide (liiduvabariikide) elanikud suurimas toidunappuses.
Hinnakem meie Eesti Vabariiki, meie vabadust, meie praegust, külluslikku toidulauda.
Hinnakem meie töökaid eesti emasid ja ka isasid, kes praegusel ajal on nii palju suutnud saavutada, ka meie noorte jaoks suutnud saavutada - ilusad kodud, toidurohkusest lookas söögilauad, korralikud riided, hea haridus ja palju, palju muud.

Kõik need siinsed kommenteerijad, need nõukaaja elu kiitjad on noored palgalised nolgid, kes vene okupatsiooniaja elust ei tea mitte ööd ega mütsi.
Neile on ekrekesikute trollivabriku poliitõppusel ideoloogi ja ülemuste poolt käsk kätte antud,
sõimata, laimata ja halvustada meie vabariiki, tänapäeva toitusid, ka meie presidenti ja kõiki edukaid eestlasi.
Sellised arvavad, et nende kahekeelne valelikkus pole läbinähtav.
Haledad variserid olete!

kus va.ndid on kukkunud kommenteerima!

Ei ma mõista neid nõuka-aja kiitjaid. Tavaline söökla ei olnud küll mingi maitsete paradiis. Ja haises söökla vanade nartsude järgi ka, allatuule ei kannatanud möödagi minna. Plödised makaronid, törts sousti peal - noei olnud meeldiv. Aga teate, mis oli sel ajal parem? Keeleoskus. Sel ajal oli auasi oma emakeelt õigesti kirjutada. Lugedes praegu artikleid ja kommentaare, tundub, et keeleoskus sureb kohe täna-homme välja. Justkui käiks võistlus selle peale, kes suudab vigasemat teksti edastada.

on vene propagandakanali sputnik filiaal. selleparast promovadki koike venelikku.

Tollal oli toidul toidu maitse. Maitse järgi said aru mida sööd. Tänapäeval pead toidule maitse juurde mõtlema. Sest toit tehakse piimapulbrist jahu plögast. Kommentaari sisu

Nòukaaeg oli hea aeg..Jàrjekordateta arstiabi,moraal,sùia jàtkus,

Jah,need haisvad kandikud ja määrdunud rätiga laudade ylepyhkimine....

Oli ilus aeg,kui veel toiduainetest valmistati sööki,mitte keemiast ja myrkidet ja säilitusainetest,nagu nüüd.

sööklas selgus et menüüs kartulit pole, ainult lödised makaronid ja imelikult haisev riis võis puhase söögiriistade võtmisel siiski kahvli vahelt kartulitüki leida. kõige rohkem on siiski meeles mõnusalt lõhnavad kandikud. pool kaasi hapukoort leivaga oli alati kindel valik

kus sa sõid ,sellel ajal kehtis üldine retseptide raamat üle riigi,oli teine paks ja rohelist värvi.Kõikkidele toidlustusettevõtetele oli see täitmiseks.Vahet polnud kus sa sõid kiievi kotletti,kas töölissööklas,koolisööklas või restoranis,Jerevanis või Murmanskis koostis oli neil sama .Oman ühte sellist raamatut,ühest katlamajast sain prahi seest.On küll vene keelne aga toidud tulevad väga maitsvad.

Keegi oli omale hiljuti degusteerimise eesmärgil kassi võtnud. Kui kass vorsti sööb - tähendab, et kuigipalju seal liha sees on. Kui ei söö - puhas sojajahu käkk ehk siis veganitele mõeldud toode.
Olgu nende nõukaaja toitudega kuidas on. Oli nii ja oli naa. Aga mis mulle nõukaajal kõige rohkem meeldis, oli see, et iga toitlustusega tegelev asutus kandis oma õiget nime. Kohvik oligi kohvik, s.t kus pakuti kohvi, teed, saiakesi-koogikesi, pokaalides salatit. Alkoholist oli konjak, liköörid, vein. Olid sööklad ja töölissööklad. Kohad, kus käidi põhiliselt lõuna ajal söömas. Mitmete suppide-praadide-magustoitudega menüü. Lihtne, odav, toitev. Söid ära ja läksid minema. Reeglina olid need kohad iseteenindavad. "Ise toome, ise sööme, ise nõud ka ära viime". Alkoholist oli tavaliselt ühte sorti keskmise kangusega õlut. Siis olid igat sorti "Rohelised Konnad" ehk nn püstijalad. Need olid rohkem sellised joomameeste "kähkuka" kohad. Menüüs oli alkoholist vaadiõlu ja konjak. Viina neis ei müüdud. Toitudest olid soojad viinerid või sardellid ja kartulisalat, muna, kiluleib. Saiakesi ja kohvi-teed ei pakutud. Siis olid igat sorti baarid s.t mõni laud ja ilmtingimata baarilett, mille ääres sai istuda. Mõnes sai süüa, mõnes ei saanud. Alkoholi valik oli rikkalik s.t kogu tolleaegne repertuaar. Õlut reeglina ei müüdud. Ja muidugi restoranid. See oli koht, kus käidi eelkõige meelt lahutamas ja pidulikumalt söömas. Päevasel ajal olid need reeglina ettekandjatega/kelneritega toitlustuskohad, õhtul s.t alates kell 19.00 aga täiskasvanud inimeste meelelahutus ja söömise koht. Lastega sisse ei lastud, seda aksepteeris terve ühiskond ja üks normaalse mõistusega inimene ei lähegi väikeste lastega kohta, kus tarbitakse alkoholi. See käib muidugi normaalse mõistusega inimeste kohta. Ka sel ajal oli teisiti mõtlejaid aga roostevabast hammastega võjaveteranist uksehoidja tegi sellistele vene keeles kiiresti olukorra selgeks. Samamoodi jälgisid need tegelased seda, et ilma viigipükste, triiksärgi ja lipsuta sisse ei saa. Ja ausalt, oli ikka hoopis teist moodi, kui laudade taga istusid soliidselt riietatud härrad ja prouad. Söödi, võeti napsu, keerutati tantsu. Nädala lõppudel oli tavaliselt elus muusika, nädala sees makk või plaat. Kelnerid-ettekandjad. Läbustajad visati ilma tseremoonitsemata uksest välja. See oli siis. Mis nüüd on, näeb igaüks ise. Enamik tänapäevaseid asutusi on mingi armetu kompott õllesaalist, kohvikust ja töölissööklast, kus toimetavad magamatusest kõikuvad tudengid ja keskkooli õpilased. Väga nadi. Restorane selle klassikalises tähenduses on mõni üksik.

Aga vaadake kui palju aastaid see oli tagasi, muidugi sai restoranides nii kiievi kotletti ja kui ka erinevaid suppe, praade. Püstijala sööklas 10 minutit enne Balti jaama tee peal nurgal, seal oli alati saba. Kapsad, kartulid ja vinerid, sardellid nagu ka Balti jaama enda kohvikus all, need toidud olid nii omased ja oodatud nõutud tol ajal. See oli tolle aja värk. Mis aga on meeles maitsed, sai oli tihke ja korralikult küpsetatud ja ei läinud juba paari päevaga hallitama nagu ka leib. Vorsti maitsed olid õiged, vähe sorte aga need olid ka hästi valmistatud. Praegused vorstid nagu maitseainetest ülekülvatud svamm. Ei lähe alla aga nimi on suitsuvorst.

n6ukaaega nagu suudate, aga teie laimukampaania ei saa muuta halvemaks seda, mis t6esti oli hea. Jah, sööklates ja restoranides-kohvikutes olid toidud maitsvad ja kvaliteetsed, valik oli suur. See on nagu ulme - v6rreldes praegusega.

Jess, teie küll vene ajal pole elanud... eriti hea "delikatess" oli räpane kalts millega koristaja lauast üle käis... kõik haises ...

Kõik toidud olid ka sel ajal väga maitsvas, sõltuvalt sellest , kuhu ise sööma läksid.Hea oli söökls Võit Tallinnas

Pealkiri on natuke vale. Sööklas ehk jah kiievi kotletti ei saanud, sest selle valmistamine oli siis natuke raskem kui tänapäeval. Seljankat sai küll. Oli suppidest kõige kallim (täisports 44 kopikat, kui borš maksis 24), ja mis kõige tähtsam, oli tehtud ikka õige retsepti kohaselt. See aga tähendas neerude olemasolu supis. Igaüks, kes on valmistanud toitu neerudest, siis teab, mis vaeva ja aega selline asi nõuab. Ei mäleta, et sööklas kompotti oligi. Magustoitude valik oli hea, mannavahust "ujuvate saarteni" (oli sellise nimetusega dessertroog). Neljapäeviti oli kalapäev, ja siis lõuna ajal järjekordi ei olnud, ehkki parimaid kalarooge, mida pakuti oli koha poola kastmes. Hind 42 kopikat. Kõik olenes sööklast. Mõnes kohas oli valik ehk kehvem, kuid kvaliteedilt ikka tasemel, aga paljuski olenes kõik peakokast.

Mingi kogu nõukaaja alavääristamine ja demoniseerimine toimub- ju on tellimus antud.
Kerstil ei jätkunud arvatavasti restoraniminekuks raha ja seetõttu ta ei tea, mis ja kuidas tegelikult oli.
Olnud ise nõukaajal töökohal, kus tolle aja kohta sissetulek oli üüratu, võin teatada, et artiklis esiletoodud menüü ei vasta tõele- peale ülestähendet toitude oli menüü ikka palju rikkam.
Sööklates olid šnitslid nii korralikust lihast kui hakkšnitslid, olid garneeringud jms.
Restoranid olid nii peened kohad, et sai tellida endale mida iganes, ka siis, kui seda polnud menüüs. Olid nii table d'hôte, kui ka À la carte menüüd.
Toit valmistati peale tellimuse andmist, mitte ei võetud valmistoitu üles soojendada.
Kohvikuteski olid nii mõneski saadaval soojad toidud.
Personal oli kenasti riides, kuni frakkide ja smokkideni välja, kohviku ettekandjad valgete tanude ja põllekestega.
Kusjuures- neis kohtades sai käia söömas kasvõi mustatööline, koristaja, kes iganes- mitte iga päev, aga miks mitte kord kuus, sest see ei maksnud hullu raha.
Küüniline on deklareerida sama menüüd 100 km kaugusel, kui praegu loetakse restoranideks kohti, kus saia vahel kotletti ja vorsti müüakse ühtemoodi ka 10 000 km kaugusel.
Saate aru- teile pannakse saia vahele kotlett, mis on sügavkülmast võetud, sinna veel suhkrust ja keemiast pakatavat löga ja see olla restoran!?
See EI ole restoran, restoranid olid nõukaajal.

noh ja siis? kiievi kotlet on täitsa viisakas kõhutäis, kuigi jah... tänapäeva eestis ei osata seda reeglina teha.

jumalikult hea toit oli,oli odav hea maitsega ja sai kõhu täis
tänapäeva vorstid,no need tõesti ei kõlba kuhugi,ammu veel neid süüa

Siis tehti vorsti lihast, mitte saastast ja säilitusainetest nagu praegu.

Aga vorst oli vähemalt lihast, mitte kanakontidelt harjatud kanalihamassist.

Kirjutasin et vene ajal ei nälginud ja mode kohe modereerib.või magab eilset pidu välja.

Jälle mingi loll jutt.Minu õde oli nõuka ajal restorani kokk.Ladudes oli igasugust kraami ja kel tutvusi oli sai väga hea menüü koostada restoranis.Midagi polnud ette kirjutatud.
Puhvetites oli ikka sardell kartuli ja hapukapsaga.Võrus sain seda veel paar aastat tagasi.Söögikoha nime ei mäleta.Toit oli ikka odav küll.Õpilasena raiskasin raha ära .Bussijaamas sain kas9 kopika eest leiba,1kotleti
Saiakesi ja kooke oli ka paremates paikades päris erinevaid.

aga see eest teadsid täpselt millise maitsega need toidud olid. Täna ostad vorsti ja ei jõua ära imestada millist e ssu kokku keeratakse. Kui oli vanasti Lastevorst , siis see olinii kui oli Krakovi vorst siis oli kui oli sardell , siis maitsev.Enamus vorste täna enam süüa ei kõlba.