Mida see siis tähendab, et ei ole nii rikas, et odavat asja osta? Sõna-sõnalt lugedes justkui loogikat ei ole. Tegelikult on väga sügav mõte see, mis seal taga peitub. Arutasin hommikul emaga selle üle, et huvitav küll, miks paljud inimesed aru ei saa, et hoolitsedes enda tervise eest praegu ja võib-olla ostes kallimaid (ja kvaliteetsemaid) toiduaineid ja toidulisandeid, oleksime terved vanaduseni. Ning kui tuleb kunagi aeg siit Maa koolist lahkuda, lahkume selle pärast, et oma töö on tehtud ja keha on väsinud, mitte selle pärast, et mingi jube haigus kimbutab ja eluviimse ära võtab.
Inimesed on tegelikult erinevad. On neid, kes ei adu seda kontseptsiooni, et kui sa praegu ei leia raha tervise eest hoolitsemiseks, pead vanemas eas leidma suurema rahasumma korraga (ning ka rohkem aega), et põdeda läbi üks raskem haigus, mis paratamatult suuremat osa meist ees ootab, kui me ei hakka tegutsema kohe praegu. Noorena on raske mõista, et haigused kujunevad välja aastatega ja süües praegu päev otsa kiirtoitu, võileibu, makarone ning uhudes need alla mõne kokteili või limonaadiga ei tundu üldse, et tervisel midagi viga oleks. (Või mis veel hullem – süües väga vähe!) Paljude inimeste organism ei ole nii tundlik (nagu on näiteks minu oma), mis jama süües kohe signaali annaks: kõhulahtisus, kõhukinnisus, väsimus, gaasitamine, maohape ja puhitused jne.
See, kui sul midagi valutab ja sa saad arsti juures diagnoosi, et sul neerukivid, rinnavähk või soolestikus mingi kasvaja, ei tähenda, et sul haigus tekkis siis, kui valutama hakkas. Haigus tekib aastatega ning kui me ennast kuulata oskaksime, siis näeksime, et keha tegelikult on signaale saatnud. Me lihtsalt ei osanud seda mõista. Pisemad külmetused, gripihood, palavikud, nohu-köha, seedimisprobleemid, väsimus, nõrkus jne, need kõik on märgid sellest, et immuunsüsteem ei ole piisavalt tugev ning aken on lahti karmimate haiguste tekkele. Võib-olla nad juba praegu tekivadki (võib-olla mitte), aga milleks riskida?
Esimesse gruppi siis kuuluvadki need, kellel raha justkui oleks, aga ei adu toidulisandite või üldse ka tervislikuma toitumise ja liikumise vajadust (kusjuures, liikumine on tasuta! :D). Teine grupp inimesi on kindlasti sellised, kes saavad aru (võib-olla ei saa ka), kuid mõtlevad kohe selle peale, et raha ei ole. Ja ma saan sellest väga hästi aru. Kui sa saad kuus keskmiselt 500 eurot palka, siis on päris raske mõelda, et näiteks 50 eurot kuus (kuigi minu tervisealaste teadmiste põhjal võiks see vähemalt sada olla *all on põhjendus), on väga keeruline kõrvale seda raha panna. Ma saan sellest tegelikult väga hästi aru.
Hakkasin mõtlema, et jah, tõesti, oleks võimalik kindlasti ka mingite asjade arvelt kokku tõmmata, aga kes seda tegelikult tahaks? Elukvaliteeti veel madalamaks viia? Siis võtad toidulisandeid ja sööd rohkem värsket, aga stress on, kui elukvaliteet on kehv. Saan aru!
Ja ma olen aus, ega ma isegi ei ole veel 100% sealmaal, et niiöelda külma südamega kõiki looduslikke ravimeid ja toidulisandeid soetan. Hiljuti kahe toote eest 72 eurot makstes käis küll korra jõnks läbi, et kõige odavam just pole. Aga aina rohkem hakkab kohale jõudma, et see on ju ikkagi minu tervis. Ja tervise eest ei ole ükski hind liiga kõrge. Mis toobki mind tagasi postituse pealkirja juurde. Ma ei ole piisavalt rikas, et odavat asja osta. See tähendab seda, et on oluline teha kindlaks, milline toode on päriselt kvaliteetne ja päriselt toob soovitut tulemusi. See tähendab uurimistööd. Õnneks on tänapäeval internet üks imeline paik ja palju on lehekülgi, kus saab lugeda inimeste kogemusi teatud toodetega – kas aitasid või mitte. Küsi kas või minult nõu!
Minu arvates ei ole ühtegi kallimat toodet kui toode, mis ei toimi. Tegin paar nädalat tagasi laiv-video facebookis tervenemiskriisi kohta. Lühidalt öeldes tervenemiskriis on see, kui sa oled hakanud end mingit moodi tervendama (toitumine, trenn, toidulisandid, mõtlemismallide muutmine jne) ja sul hakkab paha. Jep, sul hakkab paha – kõhulahtisus, kõhukinnisus, palavik, oksendamine või tekivad nahaprobleemid, tujude kõikumised jms. See on keha viis näidata, et see, mida sa teed, päriselt ka töötab.
Noh, välja arvatud siis, kui see on püsiv. Kui need nähtused on püsivad, siis see tähendab, et ravim ei sobi sulle. Või kui need nähtused on nii tugevad, et hakkavad elamist segama, siis ka tõenäoliselt on viga ikkagi ravimis. Aga kui maksimum paari nädalaga kõik need nähtused kaduma hakkavad, on tegu tervenemiskriisiga ja see tähendab, et valitud tervenemismeetod töötab.
Minu meelest on see üks imeline indikaator, mille põhjal teada saada, kas soetatud ravim ka päriselt toimib. Võttes näiteks toidulisandeid selle pärast, et sõbranna soovitab või arst kirjutab või netis keegi suvaline reklaamib, ei tähenda, et need ka päriselt töötavad. Ma arvan, et kui sa vähemalt kuu ajaga mitte mingit vahet ei tunne, ei alguses tervenemiskriisi ega ka hiljem paremat või kergemat enesetunnet, võib arvata, et asi tegelikult ei tööta. 100% see kindlasti ei kehti, sest inimeste organismid on seest VÄGA erinevad, aga toidulisandi (või toidu) retsept on ju sama. Seega, erisustega tuleb muidugi arvestada ning kasutada kainet mõistust analüüsides, kas abi tuleb päriselt või mitte.
Uuri natukene toidulisandite koostisi. Proovi teha vahet sellel, miks on parem tarbida asju näiteks õli või kapsli baasil asju selle asemel, et tarbida valget tabletti. Näiteks igasugu mahuained, lisaained, säilitusained, värvained jne, mis sisalduvad pea kõigis tablettides ei ole juba loogiliselt võttes meie kehale head. Meie keha vajab elutegevuseks erinevaid vitamiine, mineraale, makrotoitaineid, ensüüme ja veel mõningaid põnevaid sõnu…
Aga mida hakkab meie keha peale paakumisvastase ainega? Või hüpromelloosatsetaatsuktsinaadiga? (mul läks ikka aega, et see välja hääldada :D). Või indigotiiniga? Mina arvan, et kui me ei tea, mida asi tähendab, et tark sellest eemale hoida, mitte arvata, et see on nii peen ja tark sõna, et me lihtsalt ei teagi, mida see tähendab. Kõik, mida me enda suhu topime, peaks arusaadav olema ka põhikooli haridusega inimesele! Kui ei ole, hoia eemale! Meil ja ilmselt ka kõige targematel teadlastel ei ole ilmselt aimu ka, mida konkreetne aine, mida keha elutegevuseks ei vaja, näiteks just sinu organismis peale hakkab sellega. Ühe korra tarbides ei juhtu vast midagi, aga pikema perioodiga, noh, kes teab … kas tasub riskida?
Lõpuks on nii, et ostad kõigepealt odava ja ebakvaliteetse toote, mis võib su tervist veel halvemaks teha või see ei muuda mitte midagi, mis tähendab, et tuleb veel see kallim toode ka osta. Või mis veel hullem – see odav toode rikkus tervist nii, et nüüd on veel lisaks midagi tarbida vaja!
Põhimõtteliselt, mina arvan, et toidulisandite soetamise ja toitumise muutmise teemal, kui kõnealuseks probleemiks on raha, on meil laias laastus kaks varianti. Kas muuta oma suhtumist raha ja tervise väärtusesse või leida viise, kuidas raha juurde teha saaks. Ja see, et ma seda siin nüüd nii kergekäeliselt mainin, ei tähenda absoluutselt seda, et ma arvan, et see oleks lihtne. Ega ei olegi. Jumal teab, et ka mina veel tegelen sellega enda elus väga tugevalt ja igapäevaselt. Paku inimestele väärtust ja raha tuleb.
Ja ega teist inimest õpetada ei saa, kui ta valmis ei ole. Kui sa aga oled inimene, kes näeb, et midagi peaks oma tervise või toidulauaga ette võtma (sest nendega on seotud ka kaal ning enesetunne ja energia päevatoimetusi teha), siis tasub mõelda, kas tuleb muuta suhtumist enda tervisesse (ja enda austamisse) või leida viise raha juurde tekitada.
Vahel ma mõtlen, mida tunnevad need inimesed, kes on tugevalt ülekaalulised ja kellel see juba liikumist ja elamist häirib. Igal võimalusel otsitakse viisi, et istuda. Inimesed on isegi nii kavalad, et kõik, mida peaks tegema seistes, hakatakse tegema istudes. Loomulikult ei ole minul õigust kedagi õpetama minna või soovitusi pakkuda, kui inimene ei taha, kuid minu hingesoov on küll, et kõik inimesed elaksid tervislikku elu (misiganes see selle inimese jaoks tähendab), sest kui inimene on terve, on ta ka õnnelik. Ja kui ta on õnnelik, on ka teised inimesed õnnelikud. Kogu meie ümbrus saab mõjutatud sellest, millises seisundis me ise oleme. Maailm oleks otsesõnu parem paik.
Minu mõned mõtted, kuidas võiks raha juurde teenida:
- Ühisrahastus on vist üks peaaegu usaldusväärsemaid viise, kuidas natukenegi mingi protsent enda rahale juurde tekitada. Vastutus tuleb muidugi endal ise võtta, aga 10% aastas oma summale juurde tekitada, mis on kindlasti parem, kui raha lihtsalt pangas hoida, võiks panna mõtlema. Mintos, Twino, Bondora on esimesed, mis pähe tulid.
- Hakka asju vahendama. Pane sõprade või perega pead kokku ja mõtle, mis teie elus igapäevaselt teid häirib. Mis on puudu? Mis teeks igapäevaelu mugavamaks? Siis uurige, kas seda keegi Eestis nii heal tasemel pakub ja kui ei, leidke viis, kuidas seda ise pakkuma hakata. Parimal juhul võid päevatööst loobuda ja oma äri hakata ajama.
- Kas sul on mingi oskus, milles sa oled väga hea? Mingit erilist käsitööd või joonistamisoskust omades, võiksid oma tooteid müüa.
- Kui arvad, et oma toote müümisel pole mingit tulu, siis hakka korraldama sellealaseid koolitusi. Hari ennast natuke selle alal, kuidas inimesi õpetada, kuidas kokku panna täiuslik pisike koolitusprogramm ja korralda kasvõi kodus mingeid koolitusi – käsitöö, meisterdamine, joonistamine, ilukiri, pillimäng, laulmine, õmblemine, arvutiprogrammi kasutamine, puutöö, remontimine … võimalusi on lõputult.
- Mine naabrinaisele koristajaks või aita põllu- ning aiatöödega. Või paku mõnda muud teenust, milles näed, et saaksid teist inimest aidata.
- Kui sul on suur maamaja, võta kanad ja hakka mune müüma!
- Käi lahtistel suurüritustel pudeleid korjamas. Ei ole see midagi häbiasi! Olen näinud väikeseid poisse mitmel üritusel, kes käivad ringi, kotid käes, võõraste käest viimaste tilkadega pudeleid ära tirimas.
Ma ei tea muidugi, kas ja millised seadused sellist asja reguleerivad, seda peab uurima.
Kui ükski neist sinu jaoks ei toimi, siis pane mõte tööle, kasvõi pere või sõpradega kambakesi, mingi lahendus on kindlasti olemas. Muidugi, ma saan aru, et on ka puuetega inimesi või muidu rahaliselt väga keerulises olukorras olevaid inimesi, kellele, pealtnäha tundub, et lahendust ei olegi. Siin oleks väga äge, kui riik aitaks. Aga riik ei aita. See on juba selge.
Aga ma olen avastanud, et ka võõrad inimesed on vahel väga abivalmid. Sain ju minagi omal ajal tuttavate ja võõraste inimeste rahade abil võtta osa koolitusest Londonis, mille jaoks mul raha ei olnud, ning mis muutis mu elu. Ma olen sügavalt tänulik kõigile, kes mind aitasid toona ja usun, et oma tegemistega olen paljusid neist ka juba vastu aidanud. Aga siin on oluline julgus küsida. Lihtsalt küsida. Me ei tea kunagi, kus võib olla keegi, kes tahab teha head, kuid tema ei ole leidnud inimest, kellele seda pakkuda.
Sa ei peagi otseselt raha küsima. Äkki on sul mõni idee, mida sa tahad ellu viia, aga sul pole piisavalt kogemust või julgust või oskust. Facebooki maailmas on minu meelest aina lihtsam leida kedagi, kes otsib just sinusugust, kellega kampa lüüa. Kui sa väljendad oma ideed südamest, ja see idee on tõesti väärt idee, siis usu mind, abiline tuleb ka õigel ajal. Hooandja keskkond on ka hea stardipauk.
Võib-olla ma elan vahel liiga lillelises maailmas, kes teab. Aga ma leian, et positiivne mõtlemine ja usk headusesse muudavad mu päeva paremaks kui mossitamine, enda maha tegemine ning pidev arutlemine ja sentide lugemine. Tervis on number üks, seda ei saa eitada. Ja kuigi ma tean inimesi, kes teadlikult oma keha näiteks suitsetamise ja joomisega hävitavad, sest nad usuvad, et pigem elada lühike elu täis kõike, mida mu ego endale lubada tahab, arvan, et selliseid inimesi on vähe. Ja ma olen suht kindel, et kui need inimesed kunagi sinnamaale jõuavad, et mingi jube haigus neid kimbutab, tervis on kehv, võib-olla isegi voodihaige ning organid valutavad, siis jõuab ka reaalsus kohale. Elu on imeline, meie keha on imeline ja oma keha halvasti koheldes ei austa me tegelikult üldse seda suurt kingitust, mis meile on antud. Võimalus elada ja maailma kogeda.
Minu meelest on see imeline tsitaat, mille ma avastasin just eile! Meie ego tahab elu nautida, loomulikult! Ka mina tahan elu nautida! Proovida põnevaid sööke ja jooke ning vahel nädal aega mitte trenni teha. Aga see kõik on meie ego. Ego tavaliselt ei mõtle meie tervise peale, ego mõtleb kiiretele ja toredatele lühiajalistele naudingutele. Aga egoga tuleb diil teha. Tuleb diil teha sellega, kes me oma sisimas tegelikult oleme, mis meid tegelikult õnnelikuks teeb teades, et mida raskem alguses muudatusi teha on, seda vajalikumad nad on. Ma tean, et sisimas me kõik tahame elada õnnelikku, pikka ja tervislikku elu, aga paljud meist ei teadvusta seda endale. Kuna sina seda postitust loed, siis ilmselt sa nende hulka ei kuulu.
Ma sügavalt loodan, et see postitus kellelgi midagi sees kõikuma pani ja et tänu sellele on sul tänane päev nõksa parem ja heldem!
* Mida ma mõtlen saja euro all kuus? Arvestades keskmisi turuhindu, läheks kuus umbes 25 eurot seedeensüümide peale, 25 eurot probiootikumide peale, 25 eurot kalaõli peale ning multivitamiinide ning poole aasta tagant tehtava puhastuskuuri peale veel kokku 25 eurot. Need on sellised keskmised ümardatud numbrid. Olles uurinud seda, mis maailmas toimub toidu ja elukeskkonna kvaliteediga seoses meie tervisega, on need minu arvates kindlasti asjad, mida inimene peaks igapäevaselt juurde tarbima, kui ta just soojas Vahemere äärses mäe otsas, tsivilisatsioonist eemalt, puhta õhuga ning stressivabalt ei ela. Seejuures kasvatades oma taimi ja loomi, mida sööb.
Loe ka Brena Fitnessi teisi postitusi http://www.brenafitness.eu/category/blog/.
Kommentaarid