Võileib jäägu pigem söömata
Lihtsa nõukogude lapsena tundsin ma võileibu, mis koosnesid leivast, võist, vorstist (parimal juhul piima- või lastevorst, suisa doktorivorst, halvemal juhul stepi). Leiva lõikasid ise (see oli nagunii ilma säilitusaineteta ja poest toodi seda ülepäeva) ja võid määrisid ka ise (kes siis margariini sõi). Väljaspool hooaega seal tomateid ja kurke peal ei olnud. Kui juba oli köögivili, siis oli see Eestis ja mulla peal kasvanud. Sellise võileiva tegi ema matkale kaasa.
Aga võtame käsitöövõileiva. See on nii-öelda kunst ja puhtas toidus kehastunud emaarmastus! Tõeliselt hea ema alustab võileiva tegemist juuretisest ja leivast. Kui omaküpsetatud leib (mõistagi kiudainetelisandiga ja tuttava taluniku mahejahust) on valmis, tuleb leida näiteks tervislik vadakuvõi, lisada natuke idandeid, toorjuustu, päikesekuivatatud tomateid. Ei taha mõeldagi palju hipster sellise eest raha välja käib. Vähemalt kuus eurot. 20 päeva kohta teeb see 120 eurot kuus võileibade peale.
Tavaliselt seisab kodus pakk nädala jagu säilivat viilutatud saia (heal juhul täisterasaia), natuke juustulaadset toodet (kui palju seal piima ongi?), margariini ja salatilehti. Õhukesi singiviile ka. Omahind umbes 50 senti. Ehk 10 eurot kuus. Mis meie pere eelarvest toidukorvile kuluvat summat arvestades on veel mõistlik valik. Aga kas ka tervislik?
Nagunii elavad lapsed kodus ja koju tulles võileibadest. Mis paneks neid veel koolis mugima? Ükski kolmest kirjeldatud leivast ei saa põhitoiduna arvesse tulla – sest tahame või mitte, mingil määral pole ükski kirjeldatud tüübist tervislik valik.
Lapsed söögu retrotoitu?
Samas on koolitoit ja kolm korda päevas pakutav lasteaiatoit asi, mis välismaal elavad sõbrad kadedusest roheliseks muudab. Eriti sellise raha eest, kuigi on peresid, kes hoiavad lapsi lasteaiast rohkem kodus, et just toiduraha pealt kokku hoida. Koos toidurahaga on Tallinnas lasteaia kohatasu suurem kui kuutasu mõnes Eesti erakoolis. Eks kohalikel valimistel saab selle teema seljas taas sõita.
Oleneb riigist, aga paljudes riikides on lasteasutuses sooja toidu saamine üsna võimatu. Kogu maailmas pannakse lapsele nii lasteaeda kui ka kooli kaasa lõunakarpidesse kängitsetud võileibu. No puuvilju ja muud ka sekka.
Kuid peab tunnistama, et Eestigi lasteasutuste toit vajaks kriitiliselt üle vaatamist. On kahju, et Evelin Ilvesel koolitoidu projekt pooleli jäi. Tervislik menüü ei ole kinni ainult rahas, vaid ka mõtlemises.
Näeme, kuidas lastele pakutakse juba 50 aastat tagasi menüüdes olnud retrotoite, mida keegi ei söö, sest neid ei tehta ka kodudes enam – saiavormid, makaronivormid, porgandivormid, kohupiimavahud, kissellid jms. Menüüd on ülimalt piimakesksed, iga toidukorra juures on piim, magustoidud on ülimagusad jogurtid ja kohupiimad. Nii on see ka näiteks lastehaiglas ja haiglates üldse – kartulid, kastmed, soolased supid ja piimatooted. Hullem on muidugi see, kui lastele antakse lasteaias pooltooteid – pelmeene, praeleibu, viinereid ja teisi kiirtoite.
Vanemate toitumisteadlikkus on kasvanud, aga lasteasutuste menüüdes pole sellega kaasa mindud. Ilmselt tekivad varsti ka kogukondlikud lasteaiad, kus vanemad käivad ise külakorda süüa tegemas, nagu sõpradel Londonis on. Ja maksavad lasteaia eest ikka summasid, mida me uneski pole näinud.
Küüniline äri rämpstoiduga
Kui sotsiaalministeerium plaanib keelata ebatervislike toidukaupade müügi koolikohvikutes, keelab saiakesed, karastusjoogid ja krõpsud, seisan ma püsti ja aplodeerin. Sest minu lapse esimene kooliaasta tiirles mingi automaadi ümber. Tekkis küsimus, miks selline oli sinna üldse püsti pandud. Laps hakkas sööma maiustusi, mida ta polnud varem tahtnud. Nuias raha, nagu ta varem polnud teinud. Mõistagi olid automaadimaiustused oluliselt kallimad kui poe omad. Lihtsalt ostmine oli huvitav ja tõi koolipäeva vaheldust.
Mulle tundus, et see äri (kes iganes selle automaadimonstrumi kooli lubas) on erakordselt küüniline. Hästi sissesöödetud turg – lapsed, kes on tundide kaupa koolis, on tänulikud iga vahelduse eest, olgu need siis maiustused või automaadid. Aga raha tuleb ju vanemate taskust. Üle päeva paar eurot. Kuu peale kokku juba väike varandus. Raske on uskuda, et on nii sirge selgrooga algkooliealisi lapsi, kes sellest loobuda suudavad.
Arvestades, et Eestis on 30% 6–9aastastest, 35% 10–13aastastest ning 24% 14–17aastastest lastest ülekaalulised või rasvunud, tuleks sellega tegelda, et kapitalismi võidumarss odavtoidu osas laste tervist mõjutama ei pääseks. Olgu selleks piiriks siis kooli või lasteaia uks. Ja see, et nagunii saavad lapsed oma krõpsud igalt poolt kätte, pole ju teema. Alkoholi, sigarette ja narkootikume saab ka kätte, kui tahta. Samas ei jaga ma ka Barbi Pilvre vaimustust koolide vegepuhvetitest. See on samasugune äärmus, mis tuleks koolidest eemal hoida. Tasakaalustatud toiduga pole sel midagi pistmist.
Mõeldes enda peale, siis õlis keedetud povidlopirukaid ja sooja pätsisaia, mida kooli lähedalt poest sai ostetud, ei võtaks ma vist praegu üldse suu sisse, aga kas minu kooliaeg oleks ilma selleta kurvem olnud?
Aga andke andeks, ühegi menüükoostaja nahas ei tahaks tänapäeval küll olla: kõik need erivajadused – emotsionaalsed, majanduslikud, tervislikud, põhimõttelised. Selles on raske demokraatlikku tõde leida. Jõudu selles.
Kas sa tobuke midagi inimoigustest oled kuulnud