Eliq Maranik
Inimesed
2. juuni 2017, 16:58

ÕHTULEHE VIDEO | Õpi parimatelt: Kuidas teha smuutit, nagu seda teeb tõeline smuutikuninganna

Veel eelmine kevad, kui Eliq Maranik Eestis raamatuesitlust tegemas käis, hiilgas Rootsis ja Hispaanias elav eestlasest kirjanik sellega, et tema raamatuid on müüdud üle miljoni eksemplari. Nüüd on Eliq taas Eestis, taas tutvustamas uut raamatut ning meie kohtumise ajaks on ta raamatuid müüdud üle kahe miljoni eksemplari. Neid kahekümnesse keelde tõlgitud smuutiraamatuid leiab kolmekümne riigi raamatupoodidest. See teeb kohalikele üsnagi tundmatust smuutikuningannast enimmüüdud eestlastest kirjaniku.

Tee majanduslikes raskustes virelevast üksikemaga pere vanimast lapsest väliseestlasest smuutikuningannani pole aga Eliqi jaoks olnud meelakkumine. “Mul oli väga raske lapsepõlv,” tunnistab Eliq, ent tõdeb, et ei näe selles enam midagi häbeneda. Ta on väidetavalt traumeerivast lapsepõlvest ülesaamiseks käinud mitmetes teraapiateski. “Üks teraapia tee on ka see, et ennast avada. Vanasti peitsin ma kõik enda sisse,” räägib Eliq kätega rinna kohal rusumistunnet etendades. “Täna tunnen ma end juba väga hästi. Mul on palju õpetajaid, käin koolitustel ennast arendamas ja loen sada raamatut kuus,” vuristab Eliq ebainimliku kiirusega rääkida.

Valges, pruudile pulma sobivas kleidis Eliq tervitab mind uksel sõbraliku kallistusega, juhatab mind elutuppa ning kostitab kohemaid hea ja paremaga. “Energia, mis sa välja saadad – selle saad sa ka tagasi,” räägib ta. “Kui ma olen positiivne, armastan kõiki ja näin teistes vaid positiivset, siis tuleb see mulle endale bumerangina tagasi.”

Laud on kaetud mitut sorti puuviljade ja muu rohelisega, millest Eliq “head kraami” teha lubab. Enne seda serveerib ta kristallpokaalidest vee-keefirit, mida ta ise kodus kääritab. See on osa tema uusimast raamatust, mis räägib probiootikumidest – milleks neid vaja ja kust neid saada. Vesine molluskitega keefir on veidi kummaline, aga samas mekib hästi. On kindla peale ka äärmiselt tervislik.

Ema juurest, kes Eliqi 17aastaselt sünnitas, kolis ta 10aastasena vanaema juurde elama. “Ema oli väga noor, kui mu sünnitas,” ütleb Eliq. “Siis tuli järgmine ja järgmine laps, sealhulgas tihe meestevahetus – kõik see oli minu jaoks väga raske,” ütleb Eliq, kuid kinnitab, et sellegipoolest on ta ema olnud alati väga armastusväärne. Ema juurest kolis ta ära, et vanaema eest hoolt kanda. Vanaema suureks kireks on olnud aiatöö, mille Eliq ka temalt pärinud on. “Loodus annab väga palju jõudu,” kinnitab ta. “Vanaema ütleb alati, et kui käed on mullas, siis on kõige parem olla.” Eliqi sõnul oleme inimestena osa looduses, aga eirame seda suurlonna eluga. “Seepärast ei tea me, kes olema ja oleme depressioonis ja õnnetud.” Ka Eliq kannatas depressiooni käes, enne kui hakkas aru saama, kust see tuleb.

Ei häbene tervisehullust

Vahepeal pistab Eliq mulle pihku peotäie immuunsüsteemi tugevdavaid tablette ning käsib need vee-keefiriga alla loputada. Parema sõna puudumisel küsin smuutikuningannalt ettevaatlikult, kas ta on alati selline tervise-hull olnud. “Ma olengi hull!” ei lase Eliq ennast üldsegi häirida. Tervislikku, puhtast loodusest pärit toitumist on ta alati tähtsaks pidanud, samuti trennitegemist, millele ta nüüdki kaheksa tundi nädalas pühendab. “Ma ei saa olla ilma trennita ja nii on see alati olnud,” tunnistab ta. “Kui ma olin 21, küsiti minult, kas ma ei tahaks kulturismiga tegeleda, mul tuleb see muskel nii kergesti – käin kuus korda jõusaalis ja näen välja nagu Inna Uit,” naerab Eliq.

Eliq õppis Tallinna Pedagoogilises Seminaris, mida hellitatavalt kutsuti Pisipedaks. Nii proovis ta äsja täisealiseks saanuna kätt Rootsis lapsehoidjana, kus pärast kolme kuud leidis, et nüüd aitab. “Pere, kuhu ma sattusin, oli pigem nagu orjapidaja,” nendib Eliq. “See andis mulle aga hea õppetunni – ma õppisin enda eest seisma ning samuti rootsi keele kolme kuuga selgeks,” on Eliq kogemusega rahul. Eestisse tagasi minna ta siiski ei soovinud.

“Seal ootas mind majanduslikes raskustes pere ning ma ei näinud seal suurt tulevikku,” tunnistab ta. “Igal pool oli depressioon, aga mina tahtsin valgust – midagi uut!” Elamisloa jaoks oli aga tööd vaja ning nii hakkas Eliq tööle restoranis ja baaris. “Töötasin Rootsis hästi palju, et ema toetada,” meenutab ta. Selle kõrvalt leidis ta ikkagi aega ka koolis käia. “Ma ei ütleks, et see on just puue, aga mul on ADHD – hüperaktiivsuse häire,” ütleb Eliq, kuid peab seda üheks paremaks kingituseks, mis kunagi saanud on. “Ma ei suuda ühte asja kunagi väga kaua teha, pean pidevalt sagima.” Koolis õppis ta moedisaini, rootsi keelt ja majandust. Peagi vahetas ta eriala, hakkas õppima graafilist disaini ning leidis töö ühes kirjastuses kujundajana.

Esimene raamat sündis kirjanike puudusest

Kirjastuses rabas Eliq tööd nagu hull, sai isegi firma osaomanikuks. Juba siis oli ta ka suur smuutifänn, aga ühtki raamatut veel kirjutanud polnud. Üks hetk sai ta aga ülesande leida kirjastuse jaoks inimesed, kes kirjutaksid kokteiliraamatu. Sobivaid inimesi ta enda sõnul ei leidnud ning sellel hetkel tegi ta elumuutva otsuse. “Mõtlesin, et kui keegi ei tee, siis teen ise!” Baaris ja restoranis töötades oli Eliqil piisavalt kogemusi kokteilidega ning nii raamat kokku saigi. “Tirisin endal juukseid peast, aga mõne kuuga raamat valmiski,” ütleb ta. Eliqi kokteiliraamat valiti tol aastal Rootsi parimaks kokteiliraamatuks.

Alkohol polnud Eliqi suurim kirg, tervislik toitumine aga oli. “Smuutisid olin ma juba väikesest peale teinud, siis kui sellist sõna isegi olemas ei olnud,” ütleb ta. “Kahvliga purustasin siis vanaema mustikaid ja muid marju, segasin keefiri või piimaga.” See huvi oli tal endiselt olemas ning nii saigi kokteiliraamat järje tervislikke smuutisid tutvustava raamatu näol. Nüüdseks on ta kirjutanud umbes 20 raamatut. “Ma isegi ei mäleta täpselt kui mitu,” muigab ta.