Suhkrusõltlane LIISI KOIKSON: "Magusavajadus KOGU AEG. Anna ainult kooki! Suhkrut ükskõik mis vormis." (4)

“Ma ikka kartsin mitu päeva ette,” räägib Liisi sellest, kuidas ta läks oma elu esimesse ujumistundi. “Ausalt, mul oli juba tükk aega enne selline imelik tunne, nagu mul oleks märg ja külm.” Ta räägib ja väristab õlgu.

Ometi vedas Liisi end basseini äärde. Ja alguses polnud nagu vigagi, sest vette ei pidanud minema. Lamati treeneriga niisama ja tehti hingamisharjutusi.

Aga lõpuks tuli vette ronida ja treener andis ülesande: pane mask ette ning ära naerata (sest muidu tuleb vesi maski alt sisse), hoia hinge kinni ja pane nägu vette. Liisil aga läks kogu aeg nägu naerule.

“Oli selline õhina, hirmu ja elevuse segu. Minu kaitsereaktsioon oli naeratada. Sest ma ei hakka seal ju nutma! Aga siis läks vesi ninna ja sada häda...”

Treeneri ettepanekust üheskoos basseini sügavas otsas vaikselt põhja laskuda ei tahtnud Liisi midagi kuulda. “Võib-olla järgmine kord,” arutab ta. “Aga ainult võib-olla.”

Mis häda sul üldse ujuma minna oli?

“Igal suvel on ju peod sauna ja tiigiga. Kõik suruvad, et pole ju midagi, mine viska ennast vette. Et ole nüüd, mis sa kardad, proovi-proovi. Mind lööb see veel rohkem lukku. Nad ei saa aru, mis tõke mul ees on.”

Ühesõnaga, lõpuks tundus see Liisile natuke naeruväärne (“Kõik oskavad ju ujuda!”) ja nii ta tunnid ette võttiski.

Mis su eesmärk on? Terve basseinipikkus läbi kroolida?

“Oh, see oleks küll äge, kui ma ühel hetkel edasi ka liiguksin!” läheb Liisi elevile. “Aga praegu ei julge ma sellest unistadagi. Põhiline on see, et ma tunneksin – vesi on tegelikult mõnus.”

Liisiga vesteldes jääbki kõlama mõte: elu peab olema mõnus. Puudutagu see siis trenni, kodu sisustamist, laulude loomist või toitumist. (Juttu ajame muide gigantsete Napoleoni koogi tükkide taga.) Mis siis Liisi elu mõnusaks teeb?

Esiteks – paras rütm

“Just lugesin artiklit sellest, et aastaaegade vaheldumine on oluline. Et see annab elule rütmi. Tänapäeval sellele muidugi nii palju rõhku ei panda, sest töögraafikud on ikka samad – hommikul pimedas ärkad, lähed tööle, õhtul pimedas tuled koju tagasi. Aga tegelikult võiksid inimesed teadvustada, et praegu võiks rahulikumalt võtta. Ei pea ennast kogu aeg sundima,” räägib Liisi.

Temal ongi praegu käsil mugav periood – selline, kus ei taha teha muud kui olla tasakesi, vahepeal isegi teki sees, ja lasta end voolul kanda.

“Mul aeg-ajalt on sellised perioodid. Aga siis väsin sellest mugavusest ära ja tõmban end jälle käima.” Siis võib ta olla näiteks väga konkreetne. “Võtan ja saadan kõik vajalikud meilid korraga ära, helistan, olen hästi tähtis. Järgmisel päeval mõtlen, et telefoniga tähtis olemine on kõige mõttetum asi.”

See pole aga märk tärkavast isiksuse lõhenemisest – energiatase ongi ajuti erinev ja miks mitte sellega leppida ning püüda elu vastavalt sättida.

Teiseks – kõnelused kehaga

“Ma loodan, et kunagi suudan oma päeva- ja nädalaplaanid nii ideaalsed teha, et sport on sees,” ütles Liisi 2013. aasta jaanuaris siinsamas Tervis Plussi veergudel.

Möödas on kolm aastat. Kuidas olukord on?

Liisi naerab ja ütleb, et jah, ta loodab seda jätkuvalt.

Aeg-ajalt tuleb tal hoog peale – no et peaks sporti tegema. Näiteks üritas ta hiljuti koos elukaaslase Christianiga paar korda jõusaalis käia. “Ma kohe tundsin, et ma ei taha sinna minna. Keha tundis, et ei taha. Oli kohe sihuke õõhhhh!” Liisi teeb umbes sellist häält nagu keskmine naisterahvas voodi alt surnud hiirt avastades. “Aga sain endast üle ja läksime.”

Nii?

“Ja seal oli jube igav! Ma saan ju aru küll, et keskendud ühele lihasgupile ja teisele. Aga masina peal sõtkumine tundub nii vaimuvaene tegevus.”

Katsetada Liisile meeldib – mõõdukuse piires, sest “tegelikult olen ikka argpüks”. Aga eriline koordinatsioonilabidas ta pole. Tantsida oskab ta hästi (suurel muusikalide ajastul oli ta suisa pettunud, et tema Sandy pidi “Grease’is” ainult ühest nurgast teise patseerima, samas kui koor aina tantsis). Võhma jagub tal ka, sest Liisi liikleb linnas reeglina rattaga. Nii ongi tal kogunenud märkimisväärne trennipagas.

Viimane äge trenn oli Liisil Bikrami jooga. “See on selline intensiivne joogatreening, nagu saunas teeks,” selgitab ta. Bikramiga tutvus ta juba Londonis koolis käies, kus sõber Jüri Nael ta trenni vedas.

“Olen käinud sellistes hüppa-karga-jee-trennides ka, aga mulle tundub, et jooga on rohkem minu asi.” Eestis pole ta veel päris õiget trennikohta leidnud.

Sa kodus ei laota matti laiali?

“Teen viite tiibetlast, aga praegu ei ole mul selleks head ruumi. Olen muidugi teinud diivanite vahel ka, aga siis tõstad jalad ja midagi on ees ja... Oh, ma leian ikka mõnusalt vabandusi kogu aeg!”

Kuid vabandustes pole midagi häbiväärset, leiab Liisi. “Kõige olulisem ongi aru saada, mida su keha sulle räägib.”

Kolmandaks – õige toit

Kui trenni vallas on Liisil enda sõnul veel arenguruumi, siis toitumise põhireeglid on ta selgeks mõelnud. “Olen leidnud, et selles asjas saan end päris palju aidata,” ütleb ta.

2007. aastal filmi “Detsembrikuumus” võtete ajal lõi Liisil välja tõsine allergia. Sellest saati on ta oma keha aina rohkem tundma õppinud. Praegu väldib ta täielikult mett, hoiduda püüab ka piimatoodetest ning veel mitmest toiduainest, mis mõjuvad halvasti ta näonahale või seedimisele või tekitavad lihtsalt raske enesetunde.

Loobumised Liisit väga kurvaks teinud pole, sest piima pole ta kunagi armastanud. Aeg-ajalt lubab ta endale ikka mõne kreemisema magustoidu, samuti juustuviilu või paar. Keha on niimoodi ära harjunud ja tänulik.

Allergia pole ainus, mis Liisit head toitu valima paneb. Talle lihtsalt meeldib tervislikult toituda.

“Muna pole ma nii väga armastanud, aga nüüd olen hakanud rohkem ka seda sööma. Vahepeal olid tohutu hullus riisi- ja maisigaletid. Need tundusid hea lahendus juhuks, kui istud õhtul diivanil ja tuleb millegi isu. Neid süües sööksid nagu õhku.”

Dieete pole Liisi kunagi pidanud. Kaalunumber pole talle isegi nii oluline, et veiderdama hakata. Nii räägibki ta ilustamata, kuidas tema peas oli maagiline 59. Et kui muidu oled 60 kilo ja natuke peale, ning kui see 5 ette tuleb – siis on vau, hoopis teine tunne! Aga enne Londonisse kolimist 2011. aasta sügisel kippus kaal juba üle 65 kilo. “Olingi paksuke,” möönab 170 cm pikkune Liisi.

“Londonis võtsin kaheksa kilo alla. Niimoodi tervislikult,” räägib ta. Ühelt poolt oli selles süüdi olme. Raha oli vähe, nii et toiduga priisata ei saanud. Nii õppiski Liisi sööma vähem ja targemini. Teisalt tuli armastus rootslasest kursusevenna Christiani näol ja armastusest paremat dieeti pole teadupoolest olemaski.

Neljandaks – kallis kodu

Aasta jagu Eestis tagasi, on Liisi ja Christian siinse eluga harjunud. Isegi puhast õhku, mis naastes hämmastav tundus (“Londonis on mingi mass, mida sa hingad”), ei pane enam tähele. Nagu sedagi, et kõik on käe-jala juures, nii mugav ja kodune.

Oma kodu sisustamisega said Liisi ja Christian hiljuti ühele poole. Äsja toodi Rootsist Ikeast viimased lambid. Paar riiulit ootab veel seina panemist.

Kas sisustasid oma kodu kindlaid ökopõhimõtteid või värvireegleid järgides, nagu viimasel ajal kombeks?

“Eks mulle meeldiks küll, kui kõik oleks öko-šmöko, aga sellesse koju kohupiimavärv ei sobiks. Ehk järgmises kohas,” mõtiskleb Liisi.

Igatahes on ta väga õnnelik oma kodu ja asjadega. Näiteks nõudega. “Nõud teevad mu rõõmsaks!” hõikab Liisi. Eriti valged, rohekad, Iittala ja Villeroy & Boch. “Nendes on nii palju stiili.” Ja muusikaga. “Nokitsen uut plaati natuke. Midagi on valmis, aga salvestama pole veel hakanud. Kuid elevus on sees juba.”

Ja muidugi Christianiga. “Elukaaslasel on selline Rootsi viisakus, tema ei heida kunagi midagi ette. Vahel ma isegi nõuan, et võiksid ju midagi öelda! Et ma saan ju ise aru, et praegu ma ei käitunud hästi! Aga samas on hea, et igal sammul ei heideta asju ette. Sa oskad seda hinnata, hakkad end jälgima ja saad aru, et tegid midagi valesti. Ja saad öelda, et aitäh, see on nii tore, et sa andestasid mulle selle väikese vea. Nii on mõnus.”

Ükskord paastulaagris...

Ükskord otsustasid Liisi ja ta sõbranna minna paastulaagrisse. Ees ootas kolm päeva ilma toiduta.

“Kohe saabudes pidime jooma ära tummise tee, lausa tökati, hästi mõru. Tund aega pikutasime ja kui siis laagrijuht küsis, kuidas enesetunne on, tundsin selsamal hetkel, et pea hakkas ringi käima. Nagu oleks tahtnud oksendada ja kõht oleks lahti, aga ei olnud. Läksin täiesti sõlme. Pilt tahtis eest minna. Ta hakkas mind masseerima, et rahu, rahu, rahu. Pärast väitis ta, et see ongi puhastumine ja et järgmisel korral, kui ma paastulaagrisse lähen, seda ei juhtu. Äkki ma olingi nii mürke täis...”

Nii et järgmist korda ei tule?

“Ei tea, kevadel oleks ju mõnus. Aga natuke hirmus on küll.”

Paastumisse Liisi usub. Ühe dokfilmi järgi katsetasid nad Christianiga elu, kus kahel päeval nädalas tarbisid ainult 500 kcal. Ülejäänud aja võis kõike süüa. “Alguses tahtis näljatunne ära tappa, see oli päris õudne. Siis sain aru, et see ongi harjumus – appi, mul on kõht tühi, mis nüüd saab! Aga miks ei võiks kõht tühi olla? Võib ju küll vahelduseks.”

Magusasõltlase ülestunnistus

“Ütlen ausalt, mul oli suhkrusõltuvus,” räägib Liisi. “Magusavajadus KOGU AEG. Anna ainult kooki! Suhkrut ükskõik mis vormis. Aga eks sellega on teada – mida rohkem sööd, seda rohkem tahad. Lõpuks elasingi nii, et kotis oli kogu aeg kaasas šokolaad, müslibatoon või midagi sellist. Londonis läks alguses eriti hulluks – seal ju kõik uued asjad, silme eest kirju, kõike oleks tahtnud proovida.”

Liisi žestikuleerib kätega, nagu krabaks riiulitelt kuhjade viisi komme kokku.

“Aga see läks üle, kui hakkasin toitumisele rohkem tähelepanu pöörama. Kui sõin muidu paremini, ei tekkinud enam ka meeletuid isusid.”

Liisi parim külmarohi

Londonist, kus Liisi elas kolm aastat ja naasis 2014. aasta lõpus kodumaale, võttis ta peale Christiani kaasa veel ühe lemmiku – kuuma ingverijoogi.

“Esimesel aastal jäin seal tohutult haigeks. Köhisin, nagu ma iial enne pole köhinud. Lõpuks sain sellest üle rohtudega. Aga külm jäi ikka sisse, sest sealne kliima on hästi niiske. Tundsin, et pean kuskilt sooja saama.”

Ingverijook oli täpselt õige asi. Võtad pisikese jupi ingverit, koorid ja tükeldad ära, kallad kuuma vee peale ja mõnus vürtsikas jook on valmis.

“See töötab,” lubab Liisi. Tõestuseks kas või see, et klassikalised talvetaudid ei ole teda tänavu kätte saanud. Ptüi-ptüi-ptüi.

Artikkel ilmus esmakordselt 2016. aasta jaanuarikuu Tervis Plussis.