Toiduuudised

Trenditoit kinoa ja toidumoe hukutavad mõjud 

Greete Kõrvits, 16. november 2016 10:25
Eri tüüpi tšiili hanemalts ehk kinoa Pariisi toidumessilFoto: MARTIN BUREAU
Nagu paljud muud nähtused, käivad ka inimeste toidueelistused käsikäes hetkemoega. See, mis ühele inimgrupile on moeasi, võib teisele olla hoopistükkis kahjulik.

Tšiili hanemaltsa ehk kinoa ehk kasvatamisega on Lõuna-Ameerikas tegeletud juba 4000 aastat. Hispaanlastest sisserändurid suhtusid taime põlgusega, nimetades seda „indiaanlaste toiduks“ ja üritasid kinoakasvatusele lõppu teha. Lõpuks keelati kinoa üldsegi ära ning põliselanikke sunniti selle asemel hoopis nisu kasvatama.

Maitseainete või kastmega sobib kinoa ka põhiroaks. Toit on trendikas, sest seda ostavad trendikad inimesed. Mida jaksab endale lubada moe- ja terviseteadlik inimene meil, seda ei jaksa enam osta Peruu farmer, kelle jaoks on kinoa olnud läbi aegade põhiline toiduaine.

Selliseid toite, mida on saatnud ülemaailmne menu või mis on traditsiooniliselt tarbija toidulaualt uue (ja jõukama) toidusõbra menüüsse jõudnud, on veel. Näiteks võib tuua spargli ja soja. Viimase tootmine on üks peamisi põhjuseid, miks Lõuna-Ameerikas metsi maha võetakse.

Elustiili- ja trendileht highsnobiety.com räägib oma  trenditoiduteemalises artiklis ausa toidu keskklassistumisest. Näiteks tuuakse seal populaarne afroameerika eine (ingl.k. collard greens), mida valmistatakse varem üliodava hinnaga müüdud lehtkapsast. USA-s on see nüüd valgete hipsterite moetoit ja see annab hinnas tunda.

Hipstertoiduaine kinoa populaarsus mujal maailmas on mõjutanud tõsiselt neid, kes on varem peamiselt kinoast toitunud. Kinoa on Lõuna-Ameerikas ajalooliselt sama tähtsal kohal nagu Hiinas riis, eriti piirkonna vaesemate elanike seas. Nüüdseks on kinoa hind alates 2006. aastast kolmekordistunud. Peruu pealinnas Limas on kinoa kallim kui kanaliha.

Samuti avaldab suur nõudlus survet Lõuna-Ameerika kohalikele ja järjest enam maad, vett ja muid ressursse loovutatakse kinoakasvatusele. Eesti tarbija võib ette kujutada, mida tähendaks, kui teiste maade inimesed hakkaksid meie jaoks tagasihoidlikku rukist või tatart ihaldama ja nende hinnad mitmekordistuksid.