Foto: PantherMedia / Scanpix
Keha
22. märts 2016, 11:05

Artikkel ilmus esmakordselt 2013. aasta novembrikuu Tervis Plussis.

Millist kasvajat peetakse vaikseks kaaslaseks kõhus?

Healoomuline emakamüoom on tuttav paljudele naistele. Selle vaikse kaaslasega kõhus elab statistika järgi iga kolmas naine. Oma müoomiloo räägib lõikusel emakast ilma jäänud Maarika (48).

Vaatasin hiljuti üht kümne aasta tagust pilti ja jäin mõtlema, miks ma seal nii rõõmus olen. Ja meenus: olin mõni kuu varem käinud müoomioperatsioonil ja mu nägu peegeldas nii selgelt vabanemist probleemist, mis oli mind aastaid vaevanud.

Ma isegi ei mäleta täpselt, millal mul müoom avastati. Olin varastes 30ndates. Häda see ei teinud ja elu ei seganud. Kuna osa müoome kaob ära iseenesest ja minu oma ei olnud alguses suur, siis polnud vaja kohe ravida. Seetõttu ma oma pereliikmetele müoomist ka ei rääkinud. Milleks koormata teismelist tütart naistemuredega ja ka mehele ei tahtnud ma öelda, et mul “seal” midagi on. Aga müoom kasvas. Küll aeglaselt, aga järjekindlalt.

Pikad vererohked päevad

Harjusin sellega, et regulaarsetel naiste­arstil käikudel pandi kirja ka müoomi suurus. Vähehaaval tegi selle olemasolu mind siiski murelikuks, aga tõrjusin halbu mõtteid ja hirmu eemale. Samas ei vaevanud see mind nii, et oleksin oma elustiili väga muutnud. Arvan, et tegin endale teadmatusest ka kahju, näiteks käisin spaas kuumas mudavannis. Võib-olla mõjus mulle pahasti ka infrapunasaun, kus mõned korrad käisin.

Paar aastat enne lõplikku lahendust hakkas müoom ikkagi elu segama. Päevad venisid aina pikemaks ja muutusid vererohkemaks. Aga kuna need olid ka enne müoomi avastamist pigem vererohked ja pikad, oli raske vahet teha, kas verd tuleb liiga palju või on see veel normaalne. Tampoone ei saanud ma enam usaldada, kasutasin järjest paksemaid sidemeid. Lõpuks kulgesid päevad nii raskelt, et vältisin sel ajal reise ja väljasõite. Ma ei osanud enam ennustada, kui pikaks päevade kestus venib. Kuigi tundsin end väga reipalt, oli igakuine suur verekaotus tekitanud ka aneemia.

Murdepunktiks verejooks

Mingist hetkest alates hakkas naistearst mainima, et võiksin hakata operatsioonile mõtlema. Konkreetseid samme ma esialgu ei astunud. Ikka mõtlesin, et äkki saab kuidagi ilma hakkama. Võib-olla ootasin ka, et arst käsiks või nõuaks.

Kord istusin kontoris oma töölaua taga, kui tundsin alaseljas imelikku survet. Mitte valu, aga pressingut. Tundsin, et nüüd see tuleb – ja veri hakkaski äkki voolama. Oli suveilm, mul oli seljas kerge kleidike, sääred olid paljad. Kuidagi u

 õnnestus mul märkamatult WCsse hiilida, nii et keegi ei näinud. Töölt läksin otsejoones haigla naisteosakonda. Mind jäeti ööseks haiglasse ja verejooks saadi pidama. Siis rääkisin esimest korda tütrele, kuidas asjalood on – et ta poleks šokis, vaid teaks, mis toimub.

Müoomiprognoos

Haiglas vaatas mind läbi ka üks nimekas meesarst. Ta uuris mind vaikides ultraheliga, kuni julgesin küsida, kuidas on. Ikka lootsin, et äkki teine arst ütleb, et kõik on OK, soovitab mingit imelist ravi­meetodit või julgustab, et küll läheb ise üle, aga ta vastas lakooniliselt: “Halb.” Vastus mulle ei meeldinud, kuid aitas endas lõplikult selgusele jõuda. Sain ka teada, et selline verejooks võib korduda. Siis otsustasingi, et sellist elu, mil pean olema valmis verejooksuks, mis võib tabada suvalisel ajal suvalises kohas, ma endale ei taha. Tundsin, et nüüd on kindel opile minek ja edasi ei lükka ma seda asja enam sekunditki. Samas ei öelnud ükski arst, et pean nüüd kohe lõikusele minema.

Üks arstidest küsis, kas plaanin veel lapsi saada, aga ilmselt oli see rutiinne küsimus. Arvan, et minu seisus poleks see olnud enam võimalik. Tagantjärele olen mõelnud, et võib-olla võis ka üks mu rasedusi katkeda seetõttu, et mul oli juba väike müoom.

Otsekohe operatsioonile

Panin kinni esimese võimaliku operatsiooni­aja, mis oli kahe nädala pärast. Kui olin otsuse teinud, ei jaksanud ma seda aega enam ära oodata! Enne operatsiooni tuli teha ka mõned uuringud. Haiglas nägin, kui paljudel naistel on müoom.

Operatsioonile minek tekitas muidugi ärevust – peab andma allkirju, vastama arstide küsimustele, mis panevad elu ja valikute üle järele mõtlema. Raviarst oli siiski väga julgustav ja rääkis ära võimalikud stsenaariumid. Kui oled 40 ja arst ütleb, et emakas tuleb ära opereerida, kõlab see karmilt.

Aga kui ta julgustab, et emaka opereerimine ei halvenda elukvaliteeti, siis usud teda. “Siis paneme plaastrikest,” ütles arst, kui lõikusel oleks selgunud, et ära tuleb lõigata ka munasarjad ja algab varane menopaus. Just nii ütleski – “plaastrikest”, mõeldes ilmselt hormoonasendusravi.

Õnneks seda vaja ei läinud.

Missugust kergendust hakkasin tundma mõni kuu pärast operatsiooni, kui olin kenasti taastunud ja sain kinnituse, et moodustis oli ikka healoomuline! Alles siis sain aru, kuivõrd elu müoomiga mind tegelikult muserdanud oli. Lõppesid ka päevad. Küll see on olnud mugav ja tore!

Ja see traagiliselt kõlav põhiküsimus, et lapsesaamisele tõmmati kriips peale – ausalt endasse vaadates olin sellele tegelikult juba aastaid tagasi ära vastanud. Lihtsalt turvaline oli enne tunda, et on põhi­mõtteline võimalus.

Kahtlusta müoomi, kui sul on
• vererohked ja pikaleveninud menstruatsioonid,
• tsükliväline veritsus,
• valulikud menstruatsioonid,
• alakõhuvalu,
• ebamäärane surve põiele ja soolestikule, – kõht pidevalt punnis,
• raskusi rasedaks jäämisega või rasedused katkevad
• aneemia (oled kahvatu, tunned end väsinu ja jõuetuna).