Foto: PantherMedia / Scanpix
Keha
9. veebruar 2016, 12:10

Lugu ilmus esmakordselt 2012. aasta oktoobrikuu Tervis Plussis.

Söömissund – põgenemine enda eest

Kui käsi sirutub ei tea mitmenda koogitüki järele, peatu hetkeks, ole tõeliselt kohal ja püüa vahet teha, kas oled näljane või hoopis väsinud; kas soovid süüa või hoopis kallistada ja sülle pugeda. Võib-olla ei tahagi sa järjekordset kooki, vaid tunnet, et sul on lubatud tunda end hästi.

Sundsöömine nagu igasugune muu sõltuvus on seisund, kus teatud tegevusest tekkiv meeldiv elamus muutub siduvaks vajaduseks. Piiri tõmmata normaalse ja häiritud söömise vahele ei ole kerge – sööb ju suur osa inimesi mõnikord liiga palju, samuti on arvukalt neid, kes pole oma välimusega rahul ja langetavad aeg-ajalt kehakaalu. Millal on tegu söömishäirega?

Kõhu ägisemiseni täissöömisest või katsest kaalust alla võtta saab häire siis, kui see hakkab kahjustama inimese füüsilist tervist või igapäevast toimetulekut. Söömishäire puhul muutub söömine elu põhisisuks ja painavaks kinnisideeks ning hakkab mõjutama kõiki valikuid. Elu varjutab range kontroll ja enesedistsipliin, täiusetaotlus ja rahul-olematus iseendaga.

Söömishäired algavad tavaliselt nooruses, teismeeas, ning avalduvad eelkõige neil, kelle elukutse või hobi nõuab kõhnust, nagu modellidel, tantsijatel ja sportlastel. Eestis on söömishäirete algus nihkunud järjest varasemasse ikka – häirete tunnuseid esineb juba 9–10aastastel, üle poole 15–18aastastest näljutab end või teeb ekstreemselt trenni, et kehakaalu vähendada.

Niisuguse käitumise tagajärjed võivad aga olla väga tõsised. Peale äärmusliku kõhnumise või ülekaalu on söömishäire tagajärg masendusmeeleolu, ärrituvus, ärevus, keskendumisraskused, seedeprobleemid, neeru- ja maksahaigused, südame rütmihäired ja lastel ka kasvu seiskumine.

Trenn ja rammus kõhutäis kordamööda

Eeva (32) polnud 11–12aastaselt sugugi ülekaaluline, kuid ema ja vanaema andsid mõista, et ta peaks näitama rohkem iseloomu ja oma välimuse, sealhulgas kehakaalu eest suuremat hoolt kandma.

“Tegin iga päev trenni. Mul oli oma kindel programm, mille pidin läbi tegema ükskõik millise hinnaga. Suur koormus tegi kõhu hirmus tühjaks,” selgitab Eeva. Vitsutasin siis suure taldrikutäie rammusat sööki ja lauast tõustes läksin joonelt jooksma või suusatama. Isegi jõulu- või sünnipäevalauast suundusin otse trenni. Nii pendeldasin pidevalt näljutamise ja liigsöömise vahel,” meenutab Eeva söömishäire algusaega.

“Mõne aja pärast hakkasin sööma üksnes lahjasid toite, kuid polnud harvad juhud, kus sõin söögikordade vahel salaja ära pool kodus küpsetatud leivapätsist,” kirjeldab ta. “Siis oli periood, mil võtsin hommikuti kroomitablette, et kaoks magusaisu. Päeval sõin tüki leiba, õhtul jälle kroomitablett. Kilod muudkui kadusid, kuid tagajärjeks oli pidev nõrkus, peavalu, hommikuti tundsin ärevust ja koolis ei suutnud keskenduda. Kahe kuu pärast kadus menstruatsioon. Sõbrannad aga kiitsid: “Oi kui kena ja sale sa välja näed!”, ja mina pingutasin edasi. Lõpuks tabas mind südamelihasepõletik ja jõudsin ka arsti juurde. Söömishäire diagnoosi mulle tookord ei pandud.”

Eeva arvab, et teda ajendas end näljutama eelkõige suur täiusetaotlus ja tähelepanuvajadus. Ta tahtis kangesti meeldida kõigile, eelkõige aga emale, ja unustas seetõttu iseenda ja oma vajadused. Eeva haaras kinni igast uuest dieedist ja treeninguprogrammist.

“Ma lausa neelasin igasuguste toitumistegelaste ja personaaltreenerite kirjutisi, proovisin kõike ja tüdinesin kiiresti kõigest.”

Sundsöömine kui sõltuvus

Söömishäirete tagajärjed võivad olla väga tõsised. Mida ette võtta? Spetsialistid soovitavad söögipäeviku pidamist, kalorite arvestamist, liigsest suhkrust hoidumist, endale tegevuse otsimist ja sportimist. Söömishäirete kompleksse ravi eesmärk on söömiskäitumise ja kaalu normaliseerimine, kehaliste vaevuste ravimine ja psüühiliste sümptomite leevendamine.

Hoopis teistsuguse vaatenurga annab aga Geneen Roth, kes on kolm aastakümmet uurinud, õpetanud ja kirjutanud sundsöömise põhjustest ja ajenditest. Tema raamat “Naised, toit ja jumal. Ootamatu tee peaaegu kõige juurde” ilmus mõni aeg tagasi ka eesti keeles.

Sundsöömine kui põgenemine enda eest

“Lõpeta enda muutmine ja ole sina ise!” kõlab selle raamatu peamine sõnum. Unusta lõputud dieedid, kalorite arvestamine ja teiste nõuanded. Selle asemel saa tuttavaks iseendaga, oma tõelise sügava olemuse ja vajadustega. Teadvusta end igal hetkel! Roth kirjutab: “Kui sundsöömine üldse midagi tähendab, siis enda hülgamist, kui elu läheb raskeks. Kui me ei taha märgata, mis toimub. Sundsöömine on eemaldumine olukordadest, mis pole sellised, nagu me tahaksime.”

Uuringud on näidanud, et söömishäiretega inimeste elus on sageli enne haigusnähtude väljakujunemist olnud keeruline ja haiget tegev sündmus – elukohavahetus, abielulahutus, lähedase raske haigestumine või surm, vägivald vms – ja valu “raviks” kasutame söömist.

24aastast Jannet tabab söömishoog siis, kui järjekordne suhe on purunenud. “Tunnen hinges valu ja tühjust, mille u eest põgenemiseks ei oska muud teha, kui end kurguni täis süüa. Vahel võtan söögi kõrvale ka üsna suure koguse alkoholi. Ma ei saa aru, mida ma suhtes valesti teen? Ma ei taha jälle üksi olla!” ahastab noor naine.

Janne mäletab kooliajast vanemate joomatuure ja isa vägivaldsust.

“Küllap on just need kogemused pannud mind endasse sulguma, kõige ja kõigi eest põgenema. Väiksemgi vastuolu sõbraga sunnib mind igasuguse suhtlemise eest põgenema, sest ma ei usu, et saan hakkama. Just nagu lapsepõlvekodus – lukustasin end oma tuppa, kükitasin seina äärde maha, hoidsin silmad ja kõrvad kinni, et ei peaks nägema ega kuulma. Nüüd istun üksi kodus, kardinad akende ees, olen masendunud ja käin külmkapi vahet,” tõdeb ta.

Jannel on perioode, mil ta treenib tugevalt viis korda nädalas, süües samal ajal antidepressante, et koormusele vastu pidada. “Siis torman järjekordsesse suhtesse. Olen ülepeakaela armunud, klammerdun ja ootan, et mees mu probleemid lahendaks.”

Lootus, et miski väljastpoolt päästab

Geneen Roth selgitab, et me hülgame end, ei kuula ennast, ei pane tähele, mida vajame või millest puudust tunneme. Selle asemel põgeneme ja sukeldume söömisesse, sest enda sisse vaatamine, oma tõeliste vajaduste selgitamine ja sisemise valuga kontakti loomine on ebamugav, sageli ka hullult haiget tegev. Põgenemiseks kasutame kõikvõimalikke viise: alkoholi, sigarette, suhtlemist, treenimist, seksi, söömist... Kõike selleks, et ei peaks tundma valu olukorras, millest ei oska kenasti välja tulla.

Arstid ja toitumisspetsialistid otsivad pingsalt ülekaalulisuse põhjusi. On pakutud ebaregulaarset söömist, suhkruga liialdamist, kartuli ja liha samaaegset söömist, hormonaalseid häireid, pärilikkust jm. Kuid vastus on sageli me endi sees. Asume kirega aina uute asjade kallale, kuna puudub huvi oma jalgadel seista. Sageli arvame, et ei suuda ise probleemiga midagi ette võtta, ja soovime, et meiega midagi tehtaks; tahame, et keegi teine meid aitaks. Kuid nii kaua, kui otsime vastust endast väljastpoolt, on pingutused määratud läbikukkumisele.

Kuidas Eeva end praegu tunneb? “Noh, kui sa mind vaatad – ega ma modellikaalus ei ole!” naerab noor naine iseenda üle. “Söök ja kõik sellega seonduv on praegugi mu elus tähtsal kohal – mulle meeldib süüa teha ja uusi retsepte katsetada. Aga ma ei tunne süüd, kui määrin paksu korra võid värskele leivakäärule või kui on isu koogi järele. Mind aitab kõige rohkem see, et tegelen endaga, teen mõõdukalt trenni ja aeg-ajalt osalen enesearengu koolitustel või käin psühhoterapeudi jutul. Usun, et naudin nüüd elu ja olen hoopis õnnelikum.”

Janne kogub alles julgust, et alustada “sügavat kaevamist iseenda sees”, kus on valu ja kurbust ja sügavaid jälgi alkoholist ja vägivallast. Kuid ka Janne teab, et söömine siin ei aita. “Iseenda eest ei põgene,” võtab ta oma kogemuse kokku.

Mis on sundsöömine?

Pealesundiv söömishäire (ingl k binge-eating disorder) tähendab kontrollimatut ülesöömist. Sundsöömisele on iseloomulik, et

• süüakse palju kiiremini kui tavaliselt;

• süüakse, kuni ollakse ebamugavalt täissöönud;

• süüakse suuri koguseid, kuigi kõht pole tühi;

• süüakse üksinda, kuna on häbi söödud koguste pärast;

• tuntakse tülgastust, masendust või süütunnet pärast söömist.

Kontrollimatut ülesöömist võib esineda nii anoreksia- kui ka buliimiahaigetel, kuid sund- ehk kompulsiivse ehk kontrollimatu söömishäirega inimesed ei kasuta üldjuhul diureetikume, ei ole paastul, ei kutsu pärast söömist esile oksendamist. Kaasneb ka emotsionaalne häire, tihtipeale on ülesöömine tingitud stressist. Eestis saab toitumishäireid ravida näiteks Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriahaigla söömishäirete keskuses, Tallinna ja Pärnu psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuses Sensus ning Ambromedi kliinikus Tartus.