Keskajal tohtisid piparkooke teha vaid piparkoogimeistrid

Esimesed erikujulised ja reljeefsed puuvormidega tehtud piparkoogid valmisid 15. sajandi keskpaigas. Piparkookide tegemine oli siis suur kunst ja ka vormide tegemiseks olid eraldi inimesed – piparkoogivormimeistrid.

"Kasutati spetsiaalset kergitusaineteta tainast, mis oli hästi kõva ega olnud mõeldud söömiseks. See suruti vormidesse, kus ta sai oma kuju, siis küpsetati piparkoogid ära ning viimaks kaunistati piltide, peegli- ja klaasikildude ning isegi kullaga," räägib näituse "PiparkoogiMaania" korraldaja Mari-Liis Laanemaa.

"Piparkookidele anti kas pühakute, kuningate või vappide kuju ning neid kasutati kas akendel kaunistusena või kuningakodades kinkimiseks," ütleb ta.

17. sajandil pidi iga pagar oskama piparkooke teha

Ajapikku hakati ka söömiseks pehmemast tainast piparkooke tegema. Keskajal olid maiuste põhitoore jahu, mesi ja vürtsid ning kuni 18. sajandi lõpuni said neid endale lubada vaid rikkamad linnakodanikud.

Alates 19. sajandist asendati mesi odavama suhkrusiirupiga, mis tegi piparkoogid kättesaadavaks ka lihtrahvale.

"Piparkooke müüdi vanasti ka apteegis ravimina, kuna arvati, et need aitavad mitmesuguste hädade puhul. Tohtrid kirjutasid piparkooke näiteks kurvameelsuse vastu, kuna neil olevat õnnelikuks tegevad omadused," teab Mari-Liis.

Millal piparkoogid Eestisse jõudsid, Mari-Liis ei tea.

Ühe vihje olen ma raamatust saanud, seal oli kirjas, et 17. sajandil pidi pagarieksami sooritaja oskama piparkooke valmistada," lausub ta. Keskaegsete toidukommete uurija Inna Jürjo sõnul on piparkookidel Eestis iseenesest pikk ajalugu.

Juba keskajal kuulusid need eliidi pidulauale ning gildides võis mõni jõukam käsitöömeister neid maitsta. Talupojani piparkoogid sel ajal muidugi ei jõudnud," tõdeb Jürjo.
Eesti Rahva Muuseumi ajaveebis aga seisab, et lihtrahva toidulauale jõudsid piparkoogid alles 19. sajandi lõpul seoses üldise elujärje paranemise, kokaraamatute leviku ja odavamate koostisainete kasutuselevõtuga.