Foto: PantherMedia / Scanpix
Toiduuudised
21. oktoober 2015, 10:42

Miks tekkis rasvafoobia ning kas kõik rasvad on halvad? (4)

Kõigi rasvaste toitude kartus tuleneb Harvardi ülikooli teadlase sõnul suuresti sellest, et aastakümneid tagasi avaldatud uuringuid lihtsustati ning tekkis rasvafoobia.

Kui 1970. aastatel näitasid katsed nii loomadel kui inimestel, et küllastatud rasvad ja kolesterool on kõrge riskifaktor südameveresoonkonnahaiguste tekkel, järgnesid sellele soovitused tarbida vähem rasvaseid toite. Soovitused põhinesid peamiselt liigrasvasel loomalihal, ent mitmed üldistused viisid selleni, et rasvast toitu hakati vältima, asendades seda rasvavabade, kuid kõrge süsivesikusisaldusega, toitudega, näiteks magustatud jogurtiga.

Eriti suurenes kahe süsivesikurühma – tärklise ja suhkru – tarbimine, mis ongi suuresti viinud praeguse rasvaepideemiani ning II tüüpi diabeedi tekkimiseni, kirjutab New York Times.

Eksperdid on praegu sunnitud tõdema, et minevikus tehtud dieedipattude heastamine viis selleni, et toitumissoovitused liikusid vales suunas ja liiga kaugele.

Professor Frank B. Hu tõdeb, et varasemalt rõhuti madala rasvasisaldusega toidule, ilma et vaadeldaks ka süsivesikute kvaliteeti. Nii loodigi arvamus, et rasv on halb ja kõik süsivesikud head. "On äärmiselt oluline teha vahet tervislike ja halbade rasvade, tervislike süsivesikute ja halbade süsivesikute vahel," lisab Hu.

Halbade rasvade sekka kuuluvad rasvane (looma)liha ning piimatooted, kuid näiteks oliiviõli, avokaadot ja pähkleid ei tasuks karta. Viimases kolmes on küll palju rasva, kuid need rasvad on tervisele kasulikud ning ei tõsta kolesteroolitaset.

"Peame pääsema sellest rasvafoobia-meeleseisundist," sõnab Hu, et lisaks tuleb loobuda arvamusest, justkui oleks kõik süsivesikud head. Suhkur on n-ö lihtne ning tärklis kompleksne süsivesinik, kuid mõlemad muudetakse glükoosiks, vahe on selles, et suhkur lõhustub kiiremini ning tõstab ka glükoositaset veres. Komplekssed süsivesikud, nagu sai või valge riis, käituvad kehas nagu suhkur ehk seeduvad ja imenduvad kiiresti, tõstes glükoositaset ning suurendades insuliini tootmist. Liigne tarbimine kiire kulutamiseta võib põhjustada insuliini resistentsust ning rasvunud maksa.

Professor Hu, kes kasvas Hiinas, ütleb, et sealsed inimesed tulid suure riisikogusega toime, sest olid ka füüsiliselt aktiivsed. Praegu aga on ka Hiinas muutunud elu rahulikumaks ning pead hakanud tõstma rasvumine ja diabeet.