Rasvadega liialdamine pole tervislik

Nendes on välja toodud mitmekülgse toitumise vajadus ning ka selgitatud, millist valku ja rasva ning kui palju on soovitatav süüa, mida tähendavad lihtsüsivesikud (magusained), mida liitsüsivesikud, milliseid toitaineid on tingimata vaja süüa.

Teadaolevad riiklikud toidusoovitused nii Euroopas kui ka Ameerikas ei soosi ühekülgseid liialdusi. Toidusoovitused sobivad tervetele täiskasvanutele, kelle toitainete vahekord on kindlaks määratud, arvestades füsioloogiat, kliinilist biokeemiat, anatoomiat jm.

Süsivesikutest loobumine ei ole põhjendatud. Näiteks teraviljade söömiskeeld on mõeldud ikkagi ainult haigetele inimestele toidukomponentide imendumishäirete korral (nt gluteenenteropaatia).

Veelgi enam, kiudained, mis on ka süsivesikud, on vajalikud ja kasulikud nii soolerakkude toitjatena, seedimise korrashoidjana, kolesteroolitaseme alandajana, täiskõhutunde tekitajana jne.

Ka suhkur pole keelatud, kuid selle kogus ei tohiks ületada 10% päevasest toiduenergiast. Ääretult olulised on inimeste individuaalsed eripärad. Neid teades saab anda sobivamaid toidusoovitusi.

Süsivesikud, valgud, rasvad peaksid päevases toidusedelis täiskasvanutel jaotuma vastavalt 55–15–30%. Meie suure südamehaiguste esinemissageduse üks põhjus on liigne loomse rasva ehk küllastunud rasvhapete söömine. Seda fakti ei ole meditsiiniteadlased ümber lükanud. Kõrge kolesteroolitaseme korral on soovitatav piirata nii subproduktide, maksa, munade, või kui ka rasvase liha söömist.

Kõiki toiduaineid on vaja kindlates vahekordades. Eri rasvade (küllastunud, polü- ja monoküllastamata) tervislik vahekord on üldistatult 1:1:1. Ka väga heaks peetud oomega-rasvhapped, mida on peamiselt kalas ja mereandides ning taimsetes õlides, on tervislikud ikkagi teatud kogustes ja proportsioonides. Nendega liialdada ega ka neist loobuda pole tervislik.

Ülekaaluga seotud geenide esialgsed uuringud, mida on Eestis teinud IB Genetics ja Figuurisõbrad, näitavad, et vaid 20%-le eestlastest sobib Vahemere dieet (võib tarbida rohkem oliivi-, kookose- ja rapsiõli, avokaadosid, pähkleid, milles on monoküllastamata rasvhappeid), mis võib selle geenitüübiga inimestel vähendada kehamassiindeksit. Kuid 20% inimestest peavad väga hoolikalt vältima loomse rasvaga liialdamist.

Kõige suurem esinemissagedus on nende uuringute põhjal geenil, mille alleelid on seotud riskiga lihtsüsivesikutega liialdamisel – suhkur, magusad küpsetised, valgest jahust tooted, maiustused, kommid, magusad joogid, alkohol. Selles osas peavad need inimesed tegema piiranguid. Kuid samas ei tohiks nad ülemääraselt piirata teisi liitsüsivesikuid (teraviljatooteid, eriti täisteratooteid, kartulit jt).

Söögiisu on reguleeritud hormonaalsel tasandil, tasakaalus peaksid olema küllastustunde tekkimise süsteem ja kehakaalu tagav süsteem. Tasakaalu hoidmine on kompleksne protsess kesknärvisüsteemi ja muu organismi vahel, üldine tervislik eluviis ja toiduvalikud on vaid selle üks osa.

Treeningud ning kehaline aktiivsus on kõigile vajalikud ja sellest sõltub energiakulu. Põhiainevahetus korrutatakse koefitsiendiga, mille suurus sõltub treeningutest ja sportlikust koormusest. Sellest saab arvutada päevase energiavajaduse kalorites. Kes rohkem töötab, peab ka rohkem sööma. Kuid kodune toiduvalmistamine ja üldine tervislik eluviis peaks vältima "imede" otsimist äärmuslikest soovitustest.