Pilt on illustratiivneFoto: KERSTI EERO
Krista Dudarenko-Link 20. oktoober 2015 15:05
Rohelise viljeluse põhimõtteid järgides saastub loodus minimaalselt, samuti on mahetoodangust valmistatud toit märksa maitsvam ja tervislikum. Maheaiandus ei ole tavalisest aiapidamisest eriti keerukam, kõige A ja O on loobuda keemilistest väetistest ja putukatõrje­preparaatidest.

Mahepõllunduses ei kasutata mineraalväetisi. Väetatakse ainult sõnniku või kompostiga, millest taimed kasvamiseks kõik vajaliku saavad. Orgaaniliste väetiste hulka kuuluvad veel virts, raba- ja madalsooturvas, tiigi- ja järvemuda ning mereadru.

Olgugi et viimased sisaldavad tunduvalt vähem toitaineid kui mineraalsed väetised, mõjutavad nad taimede kasvu, parandades mulla orgaanilisi omadusi. Tähelepanu tuleks pöörata sellelegi, et mullaloomastik oleks elujõuline ja hoogsalt toimiv. Nii tagame mulla viljakuse püsimise ja hoiame ära ühekülgse viljeluse.

Vältimaks ühe või teise umbrohu või kahjuri liigset paljunemist ja maa ülearust kurnamist, võiks peenral kasvatada vaheldumisi eri köögivilju. Nii saab muld pidevalt juurde toitaineid, mis on eelmise kultuuri kasvatamisega ära kulunud.

Keemilisi umbrohutõrjevahendeid tarvitades kuivavad umbrohud pruuniks puruks ja muld on ühegi rohulibleta ühtlaselt must. Paraku vihmausse – kes teevad mulda kobestades meie eest ära kaevamistöö – sellelt peenralt ei leia. Maheköögivilja kasvataja peab leidma pigem nupukaid alternatiive, et õiged taimed saaksid kasvada ja ebavajalikud mitte.

Näiteks soovitavad mahetalunikud külvata porgandit alles jaanipäeva paiku, enne seda aga peenralt korduvalt umbrohtu hävitada. Nõnda on porgandi tärkamise ajaks umbrohu kasvujõudu mitu korda häiritud ning õige vili saab hoogsalt kasvada.

Visad umbrohud

Kui põllu- või aiamaal kasvab ohakas, orashein, koerputk või mõned teised visad juurumbrohud, tuleb need kord nädalas lihtsalt ära kitkuda, kuni umbrohi kaob. Et mitte küürutada hommikust õhtuni peenarde kohal, võib umbrohtunud maatüki ümber kaevata või läbi künda.

Mitmed kahjuriteks peetavad putukad eelistavad looduslikke taimi kultuursortidele. Seetõttu on kasulik jätta aianurka lapike looduslikku taimestikku, mille mitmekesisus suurendab ka aias elavate liikide arvu. Neist paljud on kahjurputukate looduslikud vaenlased.

Umbrohu kasvu on kerge tõkestada, kehtestades umbrohu vältimise ja selle vastu võitlemise programmi. Ärge jätke maalappe paljaks! Katke maapind näiteks turbamullaga ning puistake rohuseemneid muru hõredatele lappidele, niipea kui need tekivad. Niitke muru sageli, kuid ärge pügage seda liiga madalaks – 5–7 cm kõrgune rohi kasvab tugevaks ning tõrjub umbrohu välja.

Ei kahjurimürkidele

Intensiivpõllundusega tegelevates ettevõtetes tavatsetakse mittesoovitavaid taimi ja putukaid taimekaitse- ja putukatõrjevahenditega mürgitada. Nõnda rikutakse looduslikku tasakaalu. Et saada koduaiast ussitamata õunu ja head ploomisaaki, ei pea viljapuid sugugi mürgitama. See-eest võiks luua soodsad elutingimused putukatest toituvatele lindudele. Putukamürkide tõhusaks alternatiiviks on taimeleotistega pritsimine või feromoonpüüniste kasutamine.

Feromoonid on putukate toodetavad lõhnaained, millega nad looduses üksteist ligi meelitavad. Feromoone saab kunstlikult sünteesida. Püünismajakesse asetatud lõhnakapsel meelitab sinna isasliblikad, kes kleepuvad mittekuivava liimiga kaetud sisepõhjale ning hukkuvad. Isasliblikate väljapüüdmisega saab tunduvalt vähendada liigi järglaste arvukust. Feromoonpüünist tasuks kindlasti eelistada kahjurimürkidele, kuna osa inimorganismile ohtlikest mürgijääkidest akumuleerub ka viljades.

Lihtsaim meetod – katteviljelus

Looduspärase viljelusega alustamise kergeim ja lihtsaim moodus on katteviljelus, mis vabastab väetiste hankimisest ja võimaldab saada väikeselt maa-alalt vähese vaevaga head saaki. Katteviljeluse korral ei ole tarvis maad kaevata, kõblata, rohida ega kasta. Tuleb vaid külvata, istutada, harvendada ja saaki koristada. Kõigi ärajäävate tööde asemele tuleb üks uus – osta või koguda orgaanilist materjali ning katta sellega puude ja põõsaste alused ja peenramaa.

Katteks sobivad mitmed orgaanilised materjalid, mis ei sisalda mürke ega kahjulikke aineid: õled, heinad, umbrohud, puulehed, aedviljapealsed, tormiga kaldale uhutud merevetikad ja roo­praht, taimed kinni kasvama hakkavatest veekogudest. Heina ja kõrgeid umbrohtusid võib koguda põlluservadelt ja kraavikallastelt, samas mitte suurte teede äärest, kus saastet on palju. Autos võiks alati varuks olla mõned suured kotid, mida võib täita vähese liiklusega tee ääres märgatud juhusliku orgaanilise materjaliga: mahakukkunud heinapall, kartulikuhja katteks olnud õled jms. Kui materjal ei sobi katteks, kõlbab see komposteerimiseks. Katteviljelusega tuleks alustada nimelt sügisel, kuna kevadiseks külviajaks on maa siis parajalt niiske ja pehme.

Miks mahe on parem kui keemiaga töödeldu?

Mahepõllundus on kasulik keskkonnale. Kuna ei kasutata sünteetilisi väetisi ega taimekaitsevahendeid, toodetakse palju vähem loodusele kahjulikke aineid ega saastata põhjavett.

Mahetooted on maitsvamad, mahesöögil on suurem toiteväärtus. Sellisest toidust suudab inimkeha ära kasutada palju rohkem kui n-ö tavalisest.

Intensiivpõllundus kurnab maad, mahetootmises kasutatakse maaviljelusviise, mis pinnast liigselt ei väsita. Rakendatakse külvikordi, kus eri köögiviljad on pidevas ringluses. Sel viisil saab muld pidevalt juurde neid toitaineid, mis on eelmise kultuuri kasvatamisega ära kulunud. Alati külvatakse ka mõnd liblikõielist taimekultuuri, sest neil on võime siduda ning edastada mulda õhus leiduvat lämmastikku.

Maheaiandus on väiksema terviseriskiga ka aiapidajale, kes ei puutu kokku potentsiaalselt ohtlike saasteainetega.

Mahepõllumajandus hoiab ja muudab paremaks mulla, taimede, loomade, inimeste ja planeedi kui terviku tervist. Indiviidide ja ühiskonna heaolu ei ole võimalik eristada ökosüsteemi heaolust – heast mullast saadakse terveid vilju, mis parandavad loomade ja inimeste elukvaliteeti.

Eelistades Eestimaal toodetud mahetoitu, toetame kohalikku maaelu. Nii on võimalik kasumis hoida ka maheettevõtet, mille toodang on tavapõllumajanduse toodetest üldjuhul kallim, kuna saak on väiksem.