Mis juhtub, kui... dehüdreerud

Dehüdratsioon...

...ehk veetustumine on seisund, kus inimese vedelikutarbimine jääb alla vedelikukaotusele. Kaks kolmandikku meie kehast on vesi. Me kaotame vett kogu aeg – hingates, higistades ja väljaheidetega. Vajame vett selleks, et organismist uhutaks välja mürgid, et toitained jõuaksid kudedesse ja limaskestad kõrvas, suus ja neelus suudaksid oma tööd teha. Kui meie rakud ei saa vett, on tagajärjeks raku stress või surm.

Kuidas tekib?

Organismi vedeliku säilitamise võime on suhteliselt püsiv, aga janu eirata on kahjulik. Täiskasvanu vajab päevas vett 28–38 ml

ühe kehakilogrammi kohta. Üks levinumaid vedelikupuuduse põhjusi on vedelikukaotus higistamisel. Vedelikupuudust võivad tekitada ka palavik, kestev kõhulahtisus, polüuuria ehk liigkusemine, oksendamine, teatud kroonilised haigused (nt diabeet).

Vedelikukaotus võib tabada igaüht, kuid eriti ohtlik on see väikestele lastele, rasedatele, vanuritele ja krooniliste haigustega inimestele.

Tunnused

Kergest vedelikupuudusest annavad tunnistust kuiv, kleepuv tunne suus, unisus ja väsimus, janu, uriinihulga vähenemine, kuiv nahk, uimasus, peavalu, kõhukinnisus, pearinglus.

Raske vedelikupuuduse korral on väga sügav janu, väikelastel väga suur uimasus või nutusus, sissevajunud silmad, madal vererõhk, kiire pulss, palavik, tõsisematel juhtumitel deliirium ja tead­vusekaotus.

Parim viis tuvastada vedelikupuudust on jälgida uriini kogust. Kui uriini tuleb vähe või ei tule üldse, on see signaal vedelikupuudusest. Kui võimalik, tuleks jälgida ka uriini värvi. Kui see on läbipaistev või õrnalt kollakas, on kõik korras – jätka veetarbimist. Kui värvus on kollane, on see signaal kergest vedelikupuudusest. Esimesel võimalusel tuleks juua rohkem vett või spordijooke. Kui uriin on tumekollane ja tundub kuidagi viskoosne, on tegemist tõsise vedelikupuudusega, mis tuleb korvata kohe.