Toit ja hormoonid

Sageli püütakse ku­­jundada internetist kokku keerutatud vähem või rohkem revolutsioonilisi tarkusi, mida tihti ser­vee­ri­takse mas­si­dele meedias, löökpealkirjadega raamatutes, nõus­­ta­­­mis­punktides. Ent selline info on paljudel põhjustel täies­ti ka­sutu. 

Söömise valdkonnas on põhi­asjad klaarid juba aas­ta­kümneid, revolut­siooni­lised avas­tused pole võimalikud. Kui tullakse jälle välja jutu või kirju­tisega, et nüüd kehtivad hoopis uued seisukohad, siis püütakse mingeid prepa­raate või tee­nuseid kaela määrida. Inimese ainevahetusele vajalike toitainete nimistu ei sõltu ei aja­loost, jutust ega äri­ideest.
Sageli võib luge­da, et ühest või teisest toiduainest satuvad sööja verre igasugused toidus olevad hor­moonid. Ja hirmunuid tekitatakse muudkui juurde. Kuidas on aga tege­likult?

Valkhormoonid

Klassikaliselt on hormoonide põhijaotus järgmine: valkhor­moo­nid (nt kasvu­hormoon jm) ja steroid­hormoonid (nt suguhormoonid). Esimesed on seega aminohapetest koosnevad val­gud. Suu­ kaudu manustatud mis tahes valgud denatureeritakse maos ja järgnevalt viiakse nende seedi­mine peensoole ülaosas kiiresti ja efektiivselt lõpuni (lammutatakse aminohapeteks). Nii ei satu säärased valkhor­moonid verre, teisisõnu mingit hormonaalset toimet nad avaldada ei saa. Juttude taga, et toiduga või toidulisanditega võib valkhormoon jõuda toimiva hormoonina verre, on seega tead­matus või vassimine.

Steroidhormoonid

Kuidas on lood steroidhormoonidega? Steroidhormoonide ehitus on selline, et nende otsest tõsist lammutamist seedetraktis ei toimu ja seetõttu võiks tõesti mõnin­gane ko­gus neid verre sattuda. Ja nii tekibki arusaam, et süües mingit toiduainet, mis pärineb steroid­hor­moo­nidega turgutatud objektist, võib veres ilmneda antud steroidhormoon.

Paraku on see lihtsus­tatud arusaam samuti vildakas. Miks? Esiteks on steroid­hormoonidega turgu­tamine juba ammu sea­dusvastane tabu. Teiseks, kui kasutataks steroidhormooni loodusvormi, siis ei saa see oma täpses hormoonvormis ikkagi toiduainesse jõuda. Nimelt on selliste hor­moonide eluiga väga lühike, nad metaboliseeritakse nendega turgutatud objekti orga­nismis ülikiiresti ära metaboliitideks.

Seega, parimal juhul saavad toidu­ainesse jõuda üksnes selle hormooni mõned meta­boliidid, millel pole enam sama hormo­naalset toimet.

Kui aga turgutamiseks luuakse mingi steroidhormooni uudne tehis­variant (süntee­tiline va­riant, mida looduses pole), ja kui eeldada, et selle metaboliseerumine on turgutatava objekti orga­­nismis vilets, siis sellest objektist pärineva toiduaine söömisel võiks põhimõtteliselt jõuda sööja organismi mingi väike kogus tehis­vormi. See jääb alati aga seni teoree­tiliseks eelduseks, kuni seda pole igal konkreetsel juhul tõestatud mõõtmiste teel. Steroidhormoonide uudsete tehis­vormide loomine ja kasu­ta­mine on vajalik teatud hormonaal­sete haiguste ravi­ spetss­keemide jaoks. Muu­del ees­märkidel on see aga keelatud.

Nii et pole vaja võimendada hirmu toidu ja hormoonide temaatikat puuduta­vates küsi­mustes. Olla hirmunud või omada põhiteadmisi, valik on nagu ikka sinu.