Foto: TOOMAS HUIK
Toiduuudised
22. aprill 2015, 13:16

Lugu ilmus esmakordselt 2010. aasta aprillikuu Tervis Plussis.

Idanemise mitmekülgne jõud

Saabunud kevad, aiandus ja seemnete idandamine on tihedalt seotud. Kuid seemneid idandatakse ka toiduks ja seda lausa aasta ringi.

Kui aastaid tagasi peeti meil idandite sööjaid omalaadseteks veidrikeks, siis nüüd on iga suurema kaupluse köögiviljaosakonnas idandeid vähemalt paar sorti. Tihti on nende idulehtedes valguse mõjul moodustunud ka roheline pigment klorofüll. Veelgi enam, mõned poed pakuvad lahkelt ka ökoloogiliselt puhtaid, kindla kvaliteediga seemneid idandamiseks ja isegi vastavat varustust koos juhistega kodutingimustes tegutsemiseks.

Idandite populaarsuse põhjused on järgmised. Esiteks hõlbustab seemnetes talletunud varuainete järkjärguline lõhustumine inimesel toitainete omastamist. Teiseks toimub idandites intensiivne bioaktiivsete ühendite süntees, näiteks vitamiinide, ensüümide ja hormoonide tootmine. Tõsi, idandite kuumtöötlemisel või seedumisel kaob osa bioaktiivsusest. Kolmandaks, paljusid bioaktiivseid ühendeid eraldataksegi tänapäeval seemnetest ja kaubastatakse lausa toidulisanditena.

Mida idandada ja kuidas süüa?

Idandada saab erinevaid seemneid – suuri ja väikesi, siledaid ja krobelisi, heledaid ja tumedaid. Põhiline on see, et seemned ja idandid ei tohi sisaldada looduslikke toksilisi ühendeid. Samuti peab idandamiseks valima kindla päritolu ja biokvaliteediga seemned, mida pole keemiliste taimekaitseühenditega töödeldud. Vigastatud, hallitanud ja muidu kahjustunud seemned ei sobi samuti toiduks mõeldud idandite saamiseks.

Seemned, mida idandatakse, saab jaotada sõltuvalt botaanilisest kuuluvusest eri rühmadesse. Väga lihtne ja populaarne on idandada kõrreliste seemneid, nende taimede hulka kuuluvad ka meie toiduteraviljad nisu, oder, rukis, kaer.

Omalaadse maitsega idandid saadakse ristõieliste, nagu rõika, redise, sinepi, rukola, brokoli, ürt-allikkersi jt seemnetest. Vahest kõige rohkem kasutatakse idandamiseks liblikõielisi, nagu läätsed, oad (soja-, maa-, silm-, mung-, aeduba), herned, põld-lambalääts, ristik, lutsern jne.

Samas nõuavad just paljude oaliikide idandid enne söögiks tarvitamist lühikest termilist töötlust, kusjuures eelistatakse aurutamist. Sellega loetelu ei piirdu, söödavaid idandeid saadakse ka päevalille, kurgi, kõrvitsa, tatra, seesami, peedi, sibula jt taimede seemnetest.

Küllaltki palju idandeid süüakse lihtsalt toortoiduna. Ühest küljest on selle eelis see, et paljud idandi bioaktiivsed ühendid säilitavad oma aktiivsuse hetkeni, mil neid hakatakse seedekulglas seede­nõredega töötlema. Teisalt on selline toortoit paljudele nii maitselt kui ka mõjult harjumatu.

Pealegi muutub idandite söömine toortoiduna inimesele üsna pea üksluiseks, sõltumata sellest, kui tervislik see ka ei tunduks.

Nii ongi levinud idandite kombineerimine teiste toitudega. Idandeid saab toidulisana kasutada kas toorelt või mõõdukalt kuumutatult. Idandeid lisatakse mitmesugustele salatitele, hapendatud vedelatele piimatoodetele (keefir, jogurt, hapukoor), soojadele ja tavalistele võileibadele, küpsetistele, kastmetele, munatoitudele, kodu- ja toorjuustule, suppidele, vormi-, paja- ja vokiroogadele, pirukatele, kotlettidele jne.

Mitmetele kuumtoitudele lisatakse idandid enne serveerimist.