Toidusüsivesikud – inimelu alused! (2)

Olles normaalne sööja ja tarbides tasakaalustatud segatoitu, saab inimorganism parimal viisil kätte elute­ge­vuseks hädavajalikud toitained. Need on süsi­vesikud, lipii­did, valgud ja vesi ehk makro­toitained (vajadus grammides) ning vita­miinid, makro- ja mikro­mine­raalained ehk mikrotoitained (vaja­dus milli- või mikrogrammides). Kõiki neid peab saa­ma iga päev!

Tea: makro- ja mikro­toitainetel on inimkehas palju erinevaid ülesandeid, seetõttu tekitab nende kes­­­­­tev ala- või ületar­bi­mine (nende kestvalt vale vahekord toidus, toidulisandite meelevaldne võtmine) tõsi­seid probleeme.

Alustagem toidusüsivesikutega. Inimelu üldse, aga ka te­ma bio­kõvaketta talitlus, püsib sisuliselt ju süsi­vesiku­tel, samas käib süsivesikuhirmu kultiveerimine. Paljukeelse olmemeedia kaasabil kasutatakse süsivesi­kuid mis tahes ees­märkidel lausa igapäevase hirmuta­mis­va­hendina: hap­­­pe­­rünnak, tühjad kalo­­rid, valge surm jne. Hir­­mu­nud inimest on aga kerge ja tu­lus lüpsta.

Tea: sinu ainevahetus (füüsiline ja vaimne tervis) vajab, et toidu­süsi­vesikud kataksid suurima osa, 50–60% päe­vasest toi­du­energiast (elu­tegevuseks tarvilikest kaloritest).

Sinu närvisüsteemi ener­­gia­vajadus (mälu ja vaimne tegut­semisedukus) ra­hul­datakse igapäevaselt pea­aegu täies mahus vere­s olevate süsivesikute (glü­koosi kui suhkru) arvel.

Nii et ära karda süsivesikuid, aga pea meeles ka järgnevat! Kui tarbid süsivesikuhirmus kestvalt vähem toidusüsi­vesikuid, kui organism vajab, kujuneb kehas tasapisi ener­gia­defit­siit. See viib su keha häda­vaja­liku biomaterjali raiskamise ja suure koguse lisaener­gia kulutamiseni, muutes organismi palju vastuvõtlikumaks terviseprobleemidele. Kui aga ületad tarbitavat toidusüsi­vesi­kute päevako­gust kestvalt ja oluliselt, lähed tasapisi rasva.

Õnneks kuju­nevad ter­vi­­se­­problee­mid mõle­ma vildaka tegevuse tõttu ta­sa­pisi. Tahad olla tark, ära tõmble süsi­vesikuhirmus, ja tee, nagu ainevahetus vajab!

Miks siis on inimorganism üldse arenenud niimoodi, et toidu­süsi­vesikud on kut­su­tud kat­ma suurt osa toi­du­­ener­giast? Lihtne: toidusüsivesikud on väga levinud loodus­ühen­did, olles seejuures ka häs­ti kätte­­saada­vad, omas­­tatavad, odavad ja suhteliselt suure ener­gia­väär­­tusega.

Pole kar­­tust, et looduses võiks tekkida nende defitsiit! Loo­dusliku inim­toidu põ­hiliseks toidusüsivesikuks on sobitunud tärklis. Peamiselt seetõttu, et ta on pandud kokku glükoosijääkidest ja annab verre glükoosi (veresuhkur), mille vaja­lik tase on inim­elu (ka sinu bio­­-kõ­vaketta) jaoks asen­da­matu. Inimtoidus on peale tärklise veel vajalikke süsi­vesikuid, nagu sah­haroos, laktoos, fruktoos, glükoos, maltoos.

Tea: ööpäevasest süsivesikute toiduenergiast peaks tärkliserikas toidukraam kat­ma um­bes 75%. Teised toidusüsivesikud kokku peaksid katma umbes 25%. Kõik nad, sh sahharoos, fruktoos, laktoos, on igati tarvilikud, kuid seda ainevahetuse jaoks sobivates kogustes.

Nii lihtne see vajalik süsivesikute üldinfo ongi. Ei midagi müstilist ega keerulist. Ei min­git süsivesikuhirmu ega -paa­ni­kat. Kestvalt normaalne söömine an­nabki vajalikud kogused toidusüsivesikuid.

Samas on aga inimesed magusalembesed ja paljud kipuvad sööma igasu­gu toidukraami nii, et ainuüksi sahharoos annab juba 25–30% vajatavast toidu­energiast. See on ju raskelt eba­normaalne söömine, aga süüdlaseks tembeldatakse sahharoos!