Eestlased võõrsil: saaks vaid musta leiba, hapukoort ja vürtsikilu (18)

Peale suhtluskeele ja elukeskkonna muutub kodust kaugele kolides ka inimese söögilaud. Enim igatseme musta leiba, Eesti piimatooteid ja vürtsikilu, kinnitavad Õhtulehega suhelnud eestlased justkui ühest suust.

Atlantas elav Tiina D’Souza tunneb enim puudust leivast, kuna Põhja-Ameerika mandril must leib praktiliselt puudub.

"Pagarid on küll välja tulnud igasugu huvitavate lahendustega, näiteks värvinud leiva kakaoga tumedaks, aga mina olen leiba ise tegema hakanud," räägib Tiina. Eesti peolaudadel armastatud kartulisalatit saab ka USAs teha, kuid loomulikult erineb see Eestis pakutavast.

"Esiteks on siinne hapukoor paksema konsistentsiga. Mina vedeldan seda rõõsa koorega, et salat õige tuleks. Majoneeside valik on küll suur, aga Eesti Provansaali taolist vürtsisemat majoneesi pole – enamik kipuvad olema väga magusad ja kartulisalatisse sobimatud. Seetõttu lisan ma salatisse ka Eestist kaasa toodud kanget sinepit," ütleb Tiina.

"Lisaks koosneb Ameerika kartulisalat vaid kartulist ja munast, nii et eestlaste oma on hoopis teisest ooperist."

Merevaiku asendab Valio sulatatud juust

Kohupiima leidmiseks kulus Tiinal paar aastat.

"Hind on sellel aga soolasevõitu, seepärast asendan seda aeg-ajalt nõrutatud kodujuustu või ricotta´ga," tõdeb ta.

"Loomulikult pole siin kama, kilu ega metsaseeni. Kevade kuulutaja rabarber on müügil valitud turgudel lühikest aega ja hirmkalli raha eest. Kõige suuremaks probleemiks on minu jaoks olnud aga toitude suur soola-, suhkru- ja säilitusainete sisaldus. Eestis treenitud maitsemeelega nokib võõrad maitsed välja nii leivatoodetest, mahlast kui kommidest. Seetõttu ei söö meie pere praktiliselt mitte mingeid valmistoite. Puudust tunnen ma aga Salvesti ja Felixi purgisuppidest, mis vahetevahel kokkamisest puhkust pakkusid."

Eestis käies viib Tiina alati koju kaasa Kalevi šokolaadi, leiba, kama, kilu ning midagi Kuno Plaani või Pagariliisu valikust.

"Kangesti tahaks tuua ka kohukesi," tunnistab ta.

Nashville’is elav Raili tõdeb, et tema tunneb kõige rohkem puudust kohupiimast. Kohalikus Vene poes seda küll müüakse, aga käsi ei tõuse just sageli ligi 500grammise paki eest viis eurot välja käima.

"Kohukesi on ka Vene poes, aga need on samuti kallid – umbes euro tükk," tõdeb ta. Kuna rukkijahu on Raili kodulinnas saada, teeb Raili leiba ise, samas saaks Eesti Pagari rukkileiba Amazoni veebipost ka tellida.

Ene igatseb enim aga Merevaigu sulatatud juustu, aga õnneks on tema kodukohas Spring Grove’is saadaval Valio tooted ning enamasti soodushinnaga – 1,75 eurot karp.

Prantsuse kohupiim ja tatar maitsevad teisiti

"Meie pere tunneb puudust vürtsikiludest, Eesti kommidest ja piimatoodetest, eriti jogurtitest, samuti heast kohvist. Leiva puudus oli aga nii terav, et kaasa hakkas seda ise küpsetama ja nüüdseks on nii osav, et koduleib on lausa Eesti toodetest maitsvam," räägib Toomas Timmusk Torontost.

"Nii kartulisalatit, rosoljet, sülti kui ka verivorsti on siin võimalik valmistada, lihtsalt mõne koostisaine, näiteks vere, muretsemine on tülikas."

Pariisis elav moeajakirjanik Urmas Väljaots pole kunagi retseptide järgi süüa teinud, vaid ongi harjunud toidupoolist valmistama sellest, mis parasjagu ümberringi leidub. "Eesti päritolu toiduaineid pole mina Pariisis kohanud, küll aga olen näinud Lätis toodetud sprotte ja komme," lausub ta.

"Paar aastat tagasi tekkis mul aga tohutu isu Eesti magustoitude – kisselli, mannavahu ja kohupiimavormi järele ning kuna nende tegemine tundus suhteliselt lihtne, proovisingi ära. Otsisin kaua, et aru saada, mis täpselt on tärklise ja manna moodi. Lõpuks leidsin ja tulid välja küll. Kuid kohupiim on Prantsusmaal hoopis teistsugune ning korralikku kohupiimavormi pole ma suutnudki teha."

Enim tunneb Urmas kodumaalt eemal olles puudust mustast leivast, vahel ka sprottidest ja tatrast, sest seal müüdav tatratang erineb Eesti poodides pakutavast. Seetõttu võtab ta need kolm toiduainet alati Pariisi kaasa.

"Viimasel ajal olen hakanud halvaadki kaasa ostma," ütleb Urmas.

Eesti maiused on Islandi omadest kõvasti paremad

Kuna telerajast «Ühikarotid» tuntuks saanud Kirsti Villard sööb vaid gluteeni- ja laktoosivabu toite, langevad tal õnneks ära eestlaste kaks põhiprobleemi – hapukoore ja musta leiva puudus. Samas on ta märganud, et kuigi Islandil on võimalik kõiki harjumuspäraseid roogi teha, maitsevad need siiski teisiti kui Eestis.

«Vürtsikilu ja verivorsti saab minu teada küll ainult Eestist ja neid olen ma kodumaal käies endaga kaasa toonud. Samuti on Eesti kommid ja koogid palju paremad, sest nendes on vähem suhkrut ja rohkem maitset,» sõnab Kirsti.

«Segades kokku köögikoore ja majoneesi, tekitasin hapukoore illusiooni.»

Pool aastat tagasi Riost tagasi Eestisse kolinud Joonas Paas mäletab selgelt sealseid köögiheitlusi.

«Toidusedelis domineeris peamiselt riis, mis mulle elukaaslasega kenasti sobis. Kartulit sõime vaid ehk umbes kolmel korral, kuna seda kompenseerisid kõikvõimalikud muud juurikad ja aedviljad. Seetõttu kuulusid tavapärasesse menüüsse nii ühepajatoidud kui muud hautised, näiteks värskekapsa-hakklihahautis,» räägib ta. Küll aga tundis ta Brasiilias puudust hapukoorest.

«Seda oleks saanud küll kodus valmistada, kuid selle asemel, et võtta ette mitmepäevane hapukooreteo maraton, tegelesin ma maitsepettusega. Selleks segasin ma salateid tehes kokku paksu köögikoore ja majoneesi, lisasin segule ohtralt värsket tilli ning hea ettekujutluse korral võis nii tõesti hapukoore maitset tunda,» meenutab Joonas. Ning kuigi ta suur leivasööja ei ole, maitses Eesti külaliste toodud must leib võõrsil olles imehästi.

Ka Brasiilia sulatatud juustud ei suutnud asendada kodumaist toodangut.

«Mäletan, kuidas me oma paari topsikut Merevaiku nagu kulda hoidsime ja seda imeõhukese kihina leivale määrisime. Peale selle igatsesin väga kodujuustu ja jogurtit, mis seal samuti harjumuspäraste maitsetega eriti ei sarnanenud,» tõdeb ta.

Brasiilia piimatoodete kehvas valikus on süüdi palavus.«Meie linnaosas oli vaid üks pood, kus peale pool aastat säilivate piimade värsket piima müüdi. Kuid see kõlbas küll ainult pannkookide tegemiseks, sest 37kraadises kuumas koju jalutades läks see alati teel hapuks.»

Uus-Meremaal müüakse nii Kalevi maiustusi kui Eesti musta leiba

Uus-Meremaa Põhjasaarel Aucklandis on Soome pood Safka, kus müüakse nii Kalevi maiustusi kui ka Eesti musta leiba. Samuti on seal Vene kauplus Skazka, kus pakutakse peamiselt Ida-Euroopa kaupa – Leedu kohukesi, Riia sprotte, sefiiri, tatart, hapukapsast jne, räägib Kristel Nõges.

«Vahel teevad nad ka musta vormileiba ja meekooki, aga mina tunnen ikkagi õigest seemnetega rukkileivast ja kohupiimast puudust,» ütleb Kristel. Eestis käies pakib Kristel endale tavaliselt kaasa komme, leiba, kamajahu ja puuviljakrõpse.

«Kui rohkem ruumi, siis nostalgiaks ka Juubeli tordipulbrit või leivasupi pulbrit,» naerab ta. Kartulisalati jaoks teeb ta aga ise majoneesi ning hapukoore asemel kasutab Kreeka jogurtit, sest kohalikku hapukoort nimetab ta just mitte kõige paremaks. Samas linnas elav Liisi igatseb samuti kõige rohkem hapukoort.

«Siin võib hapukoore sisse kahvli panna ja see jääb püsti seisma,» ütleb ta.

«Värske piima järele tuleb sõita pealinna ja maksta ligi üheksa eurot.»

Jaava saarel pool aastat elanud Anete tõdeb, et Eestile omast musta leiba, kama ja hapukapsast Indoneesias ei müüda. Kõige rohkem tunneb ta puudust aga piimatoodetest.

«Värske piima, sellise, mis läheb pahaks, kui seda külmkapis ei hoia, järele peab sõitma pealinna Jakartasse ja maksma ligi üheksa eurot. Piimamaitselise joogi saab kätte ka kohalikust väikesest supermarketist. Tihti aga juhtub, et kiirustades haaran piima asemel šokolaadi või mõne muu maitsega piima,» räägib neiu ning lisab, et kuna piim on Indoneesias lastetoit, on see enamasti maitsestatud.

Kohalik juust aga maitseb pigem margariini moodi. «Kuuldavasti on mu kodulinnas Yogyakartas üks pood, kus müüakse fetajuustu, samuti saab seda osta laupäeviti taimetoidurestoranist. Aga kohupiima, võid ega kodujuustu pole ma kusagil kohanud,» ütleb ta.

«Küll aga on olemas päris maitsvad joogijogurtid, mida leidub igas väikeses kaupluses.»

Teiseks Anete murelapseks on teraviljatooted. «Peaaegu igas poes on müügil svammi meenutav röstsai, päris saia ja kuklikeste järele siirdun aga turistidele mõeldud pagariärisse. Indoneesia pagariärid on enamasti tulvil väga kunstliku väljanägemisega, näiteks rohelisi ning maitsetuid nisujahutooteid,» tõdeb Anete.

Õnneks võttis ta saarele ettenägelikult kaasa musta leiba, et sellega aeg-ajalt maiustada.

Iisraelis küpsetatakse ise rukkileiba

Ireen Ziv Iisraelist tõdeb, et kohalikest Vene poodidest saab osta nii sprotte kui ka hapukapsast, erinevaid pudrumaterjale ning isegi Väikese Tomi jäätist. "Oma esimest päeva Iisraelis alustasingi Eesti toiduga. Tegin praekartuleid, aga kuna siinsed kartulid on väga suured ja vesised, tuli neil hoopis teistsugune maitse," ütleb ta.

Esimestel aastatel tundis ta puudust ka Eesti leivast ja kohvist, paludes seda külalistel kodust kaasa tuua. "Lõpuks hakkasin ise musta leiba tegema – ostsin poest rukkijahu, tegin juuretise ning valmistasin isegi õppevideo heebrealastele leivateo kohta," jutustab Ireen. Ka Iisraelis elav Viki tõdeb, et kui 24 aastat tagasi sinna kolides ei olnud rukkileiba kuskilt saada, käis ta ringi nagu narkomaan ja mõtles ainult musta leiva peale. Kuigi praegu müüakse rukkileiba kõigis toidupoodides, maitseb enamik neist eestlasele harjumuspärasest erinevalt. "Vene poodide leib on kõige rohkem Eesti leiva moodi," tõdeb Viki.

Kuigi Ireen on nüüdseks kohaliku kraamiga harjunud, tunneb ta puudust siiski Alma jogurtitest. "Ma pole muud lahendust leidnud, kui käia mõnikord Eestis ning osta neid liitrite viisi kaasa," muigab ta.

Argentinas maksab tatar kullahinda

Argentinas elava Signe sõnul jääb seal vajaka paljudest Eesti toiduainetest. Neil pole ei heeringat, kilu, hapukurki, hapukoort, kohupiima, kohukesi ega seenehoidised ja seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata.

"Leiba ja saia teen ma ise. Ka rabarberi, tikrid ning mustad ja punased sõstrad panin aeda kasvama. Hollandlastelt ostetud toorpiimast olen kodujuustu ja jogurtit teinud. Samuti olen igal aastal teinud kõrvitsakonservi ja piparkooke," räägib Signe. Tatart ilmub poodi haruharva ning siis ka kulla hinnaga.