Toiduuudised

Lugu ilmus esmakordselt 2011. aasta Tervis Plussis.

Toidutalumatus – kaotajast võitjaks 

Kai Siidirätsep, 12. veebruar 2015, 13:15
Ülle ErnitsFoto: TEET MALSROOS
Toit võib olla tervendav ja loov sõber, aga ka hävitav vaenlane. Mida teha, kui ükski roog enam süüa ei sünni? Kuidas sobivat toitu ära tunda?

Oma kahtlustest, raskustest ja võidurõõmust sellel otsingute teekonnal räägib Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits (48).

Mis sundis teid kriitiliselt toiduvalikule mõtlema?

Samal teemal

Olin alati nn kõigesööja – sekka ka pikemaid või lühemaid lihavabu perioode – ning mõõdukas maiustaja. Seedimisega probleeme polnud. 2004. aasta suvel oli mul aga astmahoog. Testid näitasid allergiat paljude loomade ja taimede õietolmu vastu. Diagnoositi allergiline astma ja määrati ravimid.

Paar aastat hiljem hakkasin tundma soolestikus ja maos pidevalt vaevusi: küll gaasid, küll kõrvetised. Ajapikku nähud süvenesid. 2009. aastal tekkisid ootamatult valud sapipõie piirkonns. Põhjaliku ultraheli­uuringu tulemusel kuulutati aga kõik siseorganid terveks.

Varsti märkasin seost naha kihelusel ja piskulgi maiustamisel. Tundsin sageli, et ükski toit ei anna enam head enesetunnet. Olukord masendas ja sundis otsima lahendusi.

Millest te alustasite?

Õppisin kasutama apteegis saada olevaid mao ülihappesuse ja gaaside vastaseid tooteid. Abi oli kasin. Ka olin ma pahur, sest selline teguviis pole ju arukas! Tuleb tegeleda põhjuse, mitte tagajärjega. 2006. aasta sügisel andsin järele ahvatlusele proovida valgurikast minimaalsete süsivesikutega Atkinsi dieeti ning kui olin saanud üle janust ja magusaisust, olingi kõhuhädadest prii!

Tänu sobilikule toiduvalikule oli enesetunne suure­pärane ja ka mõned kilod kadusid. Ent ühtäkki saabus krahh. Tugeva kontrastina mu senistele headele tervisenäitajatele tuvastati mul väga suur kolesteroolinäit.

Selle põhjuseks sai olla vaid vale toitumine: liiga palju liha ja kanamune. Lubasin endale, et leian sellise toiduratsiooni, millega ma oma tervist ei riku.

Ausalt öeldes olin ma juba kaotanud lootuse leida ise endale sobilikud toidud. Minu menüüs olid vaid juurviljad ja kanafilee, hommikul must leib ja kala, sekka Caesari salatit ja rosoljet. Ma ei julgenud enam suurt midagi süüa, kõik toidud näisid vaenlastena. Olin ahastuses.

Tööreisil Austriasse kogesin enda “puuet” valusalt: kolleegid pistsid rõõmuga kõike head-paremat ja mina ütlesin pidevalt “seda ma ei saa süüa”. Elades omas koduses mullis, ei torka sellised asjad nii väga silma, teistega koos olles mõistad oma probleemi sügavust.

Võtsin kuulda paljude soovitust ning tegin vereanalüüside põhjal varjatud toidutalumatuse testid Tallinnas Role kliinikus.

Kas saite päästva vastuse?

Jah. Tohtri käes vastuseid nähes olin tõesti rõõmus, sest olin juba omast tarkusest peamised mulle sobimatud toiduained menüüst välja jätnud. Ütle veel, et inimese intuitsioon pole tugev! Lisaks sain teada, milliseid toiduaineid ma ei tohi omavahel kombineerida. Minu nn punane nimekiri oli lühike, kuid lööv.

Keelatud on nisujahu, piim, mesi ja roosuhkur ning mõned väikesed toidurühmad, näiteks krevetid ja pähklid. Lisaks veel rida toiduaineid, mida ma ei tohi koos süüa. Algatuseks keskendusin nisu- ja piimatoodete ning suhkru probleemile.

Kuidas te uute tingimustega kohanesite?

Arsti juurest läksin õndsal meelel toidupoodi ja ostukorvi vupsasid vaid sõbralikud toiduained. Kuna sojapiima polnud, valisin kookospiima. Järgmine päev algas õõvastava kogemusega: kookospiim ei sobi kohvipiimaks! Juurde sõin india pähkleid ja tundsin end hästi. Tööle kaasa võtsin kanafileed suvikõrvitsaga.

Esimene päev eridieedil tundus lihtne, kingituseks mugav enesetunne ja hea uni. Üllatuseks oli õhtusöök tütre pool, kelle varem kummalisena tundunud toiduvalik sobis mulle nüüd oivaliselt: suurepäraselt maitsestatud läätsed juurviljadega! Loobusin vaid valgest riisist.

Kuidas reageeris keha muutunud toiduvalikule?

Kõrvaltoimeks oli esimestel nädalatel vee väljumine organismist – öösel kaks korda pissil käimine ei kuulu minu normaalsesse rutiini. Jalatsid hakkasid loksuma ning see oli kurb ja naljakas korraga. Samuti kestis teatud aja kõhulahtisus. Kui järgisin dieeti, siis elasin ilma igasuguste vaevusteta, boonuseks lisandunud energia ja hea uni.

Valmistoitudes on piimatooted ja nisujahu nagu needuseks. Salatid ohtra majoneesi ja koorega. Alguses marssisin sageli mornilt poes, tühi korv käevangus ja kõht tühi. Nüriks kiirlahenduseks oli näiteks kanakoib või toorsalat.

Kus veel probleemid ilmnesid?

Neid jagus. Nii tuli konverentsil loobuda kohvikõrvasest ja õhtusest einest, sain endale lubada ainult lõunasöögi. Kõik muu oli mulle tabu, sest polnud toitu ilma piima ja nisujahuta!

Järgmisel päeval olin ametlikul lõunal, kus õnneks sai toidu ette valida. Kreeka salatist jätsin targalt söömata fetajuustu ja sama saatus tabas tomatisupiga kaasas olnud praesaia. Nädala lõpetasin õndsalt oliivide ja punase veiniga.

Reisides sageli laeval, pidin samuti toidust loobuma, kuna puder oli piimaga keedetud ja võimatu oli leida võileiba, mis poleks olnud ohtralt või või majoneesiga kaetud. Nii ma siis nosisin nukralt oma kahte banaani ja igatsesin toitu, mis minule haiget ei teeks.

Nii et toiduvalik näib külluslik ja tervislik vaid neile, kel pole erivajadusi?

Täpselt. Vaid üksikutes toidukohtades saab kohvi laktoositu piimaga. Laevadel leiab vaid kallimatelt lettidelt laktoosi- ja gluteenivaba toitu. Sojapiimaga kohvi pakkuvaid kohti on Tallinnas vähe, eriti selliseid, kus ka toidud sobiksid minu menüüga. Vaimustav erand on Solarise keskuse kohvik Komeet.

Kuna roosuhkur on keelatud, siis muutus probleemiks maiustuste hankimine. Veidi ju tahaks. Soomest leidsin siiski suussulava piima- ja suhkruvaba šokolaadi. Praeguseks on mu magusavajadus muutunud minimaal­seks, sest korrastatud toiduvalik vähendas tõesti suuresti vajadust maiustada.

Samuti söön nüüd ilma, et toidu kõrvale jooksin. Alguses tundus mõte kummaline, kuid tegelikult mõjub see tõesti hästi – isegi vahel keelatud toite süües ei tunne ma erilist reaktsiooni maos ja soolestikus.

Kas nüüd on toidupoes lihtsam valida?

Olen palju uut õppinud ja n-ö kiirabitoidu oskan endale kärmelt ise valmistada. Näiteks taasavastasin pudrud: rukki- ja kaerahelbed! Täiesti ootamatu toidukogemuse pakkus mulle hiljutine tööreis Singapuri.

Lubasin endale, et söön seal kõike kohalikku ega mõtle oma lubatud menüüle. Kõik peale riisi sobiski mulle Hiina köögis oivaliselt. See on üllatav – kuidas saab mõjuda võõras köök nii tasakaalustatult, et isegi keelatud toite süües säilib hea enesetunne?

Kasvasite kaotajast võitjaks, kas kõik mured on nüüd murtud?

Mina leidsin oma küsimustele vastused, aga toidutalumatusega inimesi on meil palju. Eri uuringute järgi on igal seitsmendal teatud toidu talumatus. Olen veendunud, et nende inimeste tervise jaoks saab palju ära teha. Toidukohtades võiksid olla valikus toidud, mis ei sisalda piima ega nisujahu, hea oleks, kui toiduportsjoni saaks ise kokku panna.

Teenindajad võiksid osata klientide toidutalumatusega arvestada. Palju sõltub inimlikust hoolimisest ja heast tahtest.

Ka tarbijatena peaksime olema nõudlikumad. Tuleb julgeda jääda endaks. Kaotuse kaudu on võimalik kasvada võitjaks.

Ülle nõuanded

* Söö toitu, mis on sulle hea, julge öelda mittesobivale ei.

* Ära sunni kedagi sööma midagi vastumeelset! Külalislahkuse või hoolimise sildi all võid teistele hoopiski kurja teha.

* Otsi üles sinule sobiva menüüga toidukohad ja ära teistesse mine.

* Väldi lihtsamat vastupanu ja ära kasuta igat masti seedimist soodustavaid vahendeid.

* Ära kuula sõprade toitumissoovitusi, pea nõu spetsialistiga ja selgita välja enda organismile sobivad toiduained.

* Ole toitlustuskohtades julge: küsi sulle sobivat toitu! Jää endaks: vaata taldrik oma silmaga üle ja saada mittesobiv tagasi!