Foto: PantherMedia / Scanpix
Toiduuudised
10. jaanuar 2015, 09:40

Lugu avaldati esmakordselt 2011. aasta jaanuari Tervis Plussis.

APPI! APPI! Kole Sterool läheneb igast suunast! (16)

Kolesteroolipelgus on söö­misalaste hirmude top 5 hulgas. Löök­väl­jend cho­lesterol free ehk kolesteroolivaba on ju töötlus­sõnum ko­le­sterooli­eituseks ja -hirmuks.

Info­müügimehed räägivad “hirmsast” ko­le­steroolist, mil­le­ga peab lakkamatult või­tlema. Niisugune pidev ­töötlus teki­tab arusaama, et mõni gram­m ko­lesterooli veres on tähtsaim otsustaja inimese elu ja sur­ma üle. Tõsi, üliharva ja ülivaikselt öel­dakse: “Noh, seda on nagu vaja ka, aga te­ge­likult on kolesterool hirmus halb.”

Kolesteroolihirm

Pidev negat­sioon on teki­tanud absur­dse olukorra: kui korraldada mis tahes riigis tänavaküsitlus ko­lesteroolist, selgub, et enamik inimesi kardab seda. Kallutatud teavet jagatakse mitmel põhjusel, ent see on väga halb, sest kolesterool on inimese elute­ge­vuseks häda­tarvilik aine, mida sisaldavad ja vajavad absoluutselt kõik ­keharakud.

Sinu bio­kõvaketta raku­­membraanid on ko­le­ste­roo­liga üsna ti­he­dalt piki­tud ja et ajutegevus oleks tipp-topp, toodab aju um­bes poole vaja­li­­kust ko­le­steroolist ise, vähendades nii defitsiidiriski ka nendes olukor­dades, kus toidu­­kole­sterooli saa­mine on vilets. Et kõik rakud saaksid seda nor­maalset elu­ainet, toodab teda kõige roh­kem maks.

Selle ülitarviliku ühen­di iga molekuli tootmine on kulukas. Seetõttu on inim­keha aine­vahetus evolutsiooniliselt arenenud nii, et kolesteroolivajaduse rahuldamisse peab panustama iga päev ka toidukolesterool.

Sõltumata sellest, kes me ole­me, vajab opti­maalne ai­ne­vahetus, et toidust verre suunduv kolesterool kataks 15–25% inimkehas kasu­tatavast kolesteroolihulgast. Ülejäänud koguse sünteesib keha ise.

Kui ini­mene paaniliselt piirab toiduga saadavat kolesteroolihulka, reageerib orga­nism sünteesi­võim­su­se suu­­rendami­sega just maksas, ka peensooles (kolesterooli vajavad pidevalt ju kõik rakud!).

Sellega kaasneb aga suur energia- ja biomaterjali lisakulu. Ainevahetus on küll võimas, kuid kui surve on kestev, jääb muude ülesannete täit­mine mõnevõrra viletsamaks (kaitse infekt­sioo­nide eest, keha­võõraste, sh ravimite detoksikatsioon jne).

Ohtlik on kestev kõrgtase

Südame- ja veresoontehaiguste klassikalisi riskifaktoreid on kuus-seitse, sealhulgas ka kes­tev väga kõrge kolesteroolitase.

Teadusinfo objektiivne analüüs näitab, et kogusummas on nad seotud umbes poolte südame- ja veresoontehaiguste juh­tudega. Kuna kõige kaalukamad tegijad neist on tugev rasvu­mine ja suh­kurtõbi, siis teiste (ka kolesterooli) arvele jääb ju suhteliselt tagasihoidlik prot­sent.

Kole­­sterooli kestev kõrgtase on kindlasti problee­m, kuid ka sel puhul avaldub toime väga pika aja jooksul. Ja veel: inimkehas on rida ühendeid, mille kauaaegne liiga kõrge tase on pro­bleem, ja mõne puhul saabub letaalne tagajärg üsna kiiresti, kuid ei toimu mingit hirmutamist. Huvitav, eks ole. 

Huvitavat

- Ko­lesterool ei vaja ei negatiivset ega positiivset promo. Pole olemas halba ega head kolesterooli, see on inimkeha normaalne kom­ponent.

- Kolesterool on asen­damatu rakkude normaalseks talitluseks, steroidhormoonide (sh sugu­­hormoonide) biosünteesiks, sapphapete toot­miseks. Kolesterool osaleb D-vita­miini tekki­mise protsessis.

Aju rakumemb­raanid on kolesterooliga ­pikitud. Or­ganism ei kulutaks kümnetes reaktsi­oo­nides roh­kesti ener­giat kolesterooli toot­miseks, kui see poleks hädavajalik inim­keha normaalseks elutegevuseks.

- Ainevahetuse põhise (normaalse) söömise korral ei põhjusta ükski normaalne toi­duaine (sh muna) inimkeha kolesteroolitaseme probleemset tõusu. Tihti aetakse sas­­si toiduaines olev kolesteroolihulk ja tegelikult verre jõudev hulk – kui toiduaines on rohkem kole­sterooli, väheneb ju selle imendumise protsent!

Ära karda liigselt!
* Ära karda inimkeha nor­maalset biomolekuli – kolesterooli.

* Ko­lesteroolinäit on õige siis, kui see on määratud õigetes tingimustes, näiteks ei tohi enne analüüsi vähemalt 13 tundi süüa.

* Ühe­kordselt määratud ko­le­steroolinäit pole kunagi lõp­lik info, seda peab määrama korduvalt.

* Kui korduvalt määratud kolesteroolinäit on pi­sut üle kehtestatud (!) väärtuse, ei tähenda see veel probleemi. Sel juhul on vaja uurida tugevaid riskifaktoreid, nagu endo­teeli talitlus, veresoonte jäikus, LDL- ja HDL-kolesterooli bio­kvaliteet jm.

* Tõeliselt tark arst-aitaja otsustab alati süs­teemse põhjaliku info alusel, kuid alati on esimene samm söömise nor­maal­seks muutmine koos piisava füüsilise koormusega. Alles seejärel – kui on tõesti vaja – lisanduvad muud tegevused.

1. Nimeta vähemalt kolm põhjust, miks inimorganism vajab kolesterooli.

2. Mõtle selle üle, miks kolesterooli “normväärtuse” ülemist piiri pidevalt langetatakse ja miks seda ei tehta teiste sinu kehas olevate biomolekulide puhul.