Foto: PantherMedia / Scanpix
Toiduuudised
4. jaanuar 2015, 16:27

Lugu ilmus esmakordselt 2010. aasta jaanuari Tervis Plussis.

Väldi söömis­ekstreemsusi! (7)

Inimese ainevahetuse toimimise ja füsioloogiliste vajaduste rahuldamise tagab tasakaalustatud segatoitlus, millest loomne toidukraam peaks moodustama vaid 15–25%.

Söömine on võimas elufaktor ja seetõttu läheb nüüdisajal tihti käiku ka oma söö­miseri­lisuse rõhutamine – “ainult minu söömisviis päästab maail­ma”, “ainult mina söön po­sitiivset energiat” jne.

Tore, loosungid lehvigu ja igaüks tehku, nagu soovib, aga miks peaks see korda minema normaalsetele inimestele? Inimese pikk evolutsioon on arendanud üsna suure taluvusega aine­vahetuse, aga kauakestvat söömis­vil­dakust ei suuda isegi see lõpuks kompenseerida.

Tea: kauakestvad söömisekstreemsused viivad alati tasapisi probleemideni. Tunne, et algul läheks nagu hästi, on paraku petlik.

Inimene on segatoitlane. Kas mõnele isikule või mingile rühmitusele maailmas see meeldib või mitte, ei oma seejuures vähematki tähtsust. Et lugupeetud normaalse söömise ülikooli kü­las­taja oleks haritud, tuleks omandada korrektsed mõisted.

Suvalisust mõistetes ka­su­tatakse nüüdisajal ju inimese töötlemiseks enda kasuks! Näiteks võib keegi kirvest nime­tada hoo­pis mootor­saeks (mõlemaga saab ju puid langetada!), kui see on talle kasulik, aga see ei tee ju kirvest veel moo­torsaagi!

Nüüd siis inimorganismi jaoks kehtivaid aine­vahetuspõhiseid söö­mise alusmõisteid nende tegelikust täpsest sisust lähtudes. Esiteks on olemas taimset päri­tolu toidukraam (juurviljad, puuviljad, teraviljad jne) ja loom­set päritolu toidukraam (muna, kala, liha, piim, piimatooted, rinnapiim, merest/veest pärit loomne kraam jne, väga rangelt võttes ka mesi).

Tei­seks on taimtoitlane vaid see, kes sööb elukestvalt ainult taimset toidu­kraami. Kui keegi sööks elukestvalt vaid loomset toidukraami, oleks ta loom­toitlane. Selliseid söö­jaid tegelikult ju pole – mõlemal juhul satub ikkagi söögisedelisse kas vä­he­malt üks loomset või taimset päritolu toiduaine, s.t ollakse ikkagi sega­toitlane!

Ei tohi jätta tähelepanuta, et vaes­tes riikides aitab loomset osa kat­ta ka koorikloomade, molluskite, putukate jm söömine! Toi­du­rikkas lääne ühis­kon­nas kostab aga mõnikord eksitamisjutt (mis tahes põhjusel), et näete, mina olen taim­toitlane, kuna ma ei söö liha, aga söön muna ja kala. See on ju segatoitlus!

Mis on siis opti­maalne variant? Tea: nüüdis­aja üha komplit­­see­ruvas (ka ühekülgsemaks muutuvas) keskkonnas on kestev tasa­kaa­lustatud sega­toitlus (75–85% taim­set toi­du­­kraa­mi ja 15–25% loom­set toidu­kraa­mi) ainutagatis, et inim­organismi aine­vahetus ja seeläbi füsioloogilised vaja­dused oleksid optimaalselt rahul­datud ning vaimsed ja füü­silised võimed realiseeruksid maksimaalselt.

Tea: arenenud ühis­kondade tõsine probleem on see, et taimne osa kipub jääma suuresti alla vajatava koguse, aga loomne osa suuresti üle vajatava koguse!

Toonitame, igaühe vää­ramatu inimõigus on süüa mida tahes ja kedagi ei saa sundida õigesti käituma.

Kas süüa tasakaalustatud ter­vislikku sega­toitu, mis rahuldab vajaliku kii­ruse ja optimaalse kuluga mak­simaalselt kõik füsio­loogilised vajadused ja väldib kaugemas perspektiivis mõttetuid kulutusi? Või süüa, kehtestades endale suuremaid või väik­semaid piiran­guid?

See on iga inimese vaba valik. Kahju on aga näha, et mõned jõuavad normaalse söömiseni suurte mittevajalike kulutuste ja tõmblemiste kaudu. Õnneks on neid vähe.

Küsimusi. 1. Mis on nüüdisajal arenenud riikides üks tõsisemaid söömisalaseid probleeme? 2. Mis tagab optimaalse ainevahetuse ning vaimsete ja füüsiliste võimete parima realiseerumise?