Seda ka päikesevitamiiniks kutsutavat vitamiini toodab keha tavapäraselt ise päikese-valguse toimel. D-vitamiini vajavad kõik rakud ja see aitab säilitada organismi immuunsust.
D-vitamiini kasulikkust ei ole veel kindlasti suudetud piisavalt põhjalikult uurida, aga seniste uuringute põhjal võib väita, et suure tõenäosusega on sellel ka muid positiivseid mõjusid meie tervisele, kuigi need vajavad veel rohketel katsetel põhinevat tõestust.
Kaitse haiguste eest
Ehkki D-vitamiini puudus psoriaasi ega sclerosis multiplexi (SM-tõve) otseselt ei põhjusta, tundub sel olevat seos mõlema haigusega. D-vitamiini aktiivse ühendi kaltsitriooli manustamine on sarnaselt päiksevalgusega aidanud psoriaasiga kaasnevate nähtude korral ja tänapäeval kasutatakse psoriaasi ravis edukalt salve, mis sisaldavad aktiivset D-vitamiini.
Osadel SM-tõve põdejatel on samas tuvastatud D-vitamiini aktiveerumist pärssiv geeniviga, mida ei ole tervetel inimestel leitud. Samas on kindlaks tehtud, et D-vitamiini ebapiisav tase organismis suurendab SM-tõvesse haigestumise riski.
D-vitamiinil usutakse olevat kaitsev toime mõningat liiki vähktõve, aga ka diabeedi vastu. Uuringud on viidanud vitamiini võimalikule mõjule ka veresoonkonnahaiguste ärahoidmisel. D-vitamiini puudus suurendab aga kindlalt infektsiooniohtu.
Grippi haigestumine ja luude nn väsimusmurrud on levinud ennekõike pimedatel aastaaegadel. Uuringud on kinnitanud, et need haigused ei ole tingitud üksnes külmast ja rõskest ilmast, vaid et väsimusmurdude arv ja tõenäosus haigestuda hingamisteede nakkustesse suureneb märkimisväärselt ka D-vitamiini alanenud taseme tõttu. D-vitamiini puudus võib põhjustada luude pehmenemist. Viimase sümptomid on ebamäärased luuvalud ennekõike lülisamba piirkonnas.
D-vitamiin aitab ära hoida ka osteoporoosi teket. Vanainimestel vähendab piisav D-vitamiini hulk organismis kukkumise ja luumurdude riski, sest see mõjutab lihaste tervist ja seeläbi tasakaalu.
Selles vanuse-grupis on D-vitamiini piisava taseme tagamine veel eriti päevakorral, sest vanurite nahk ei suuda enam tõhusalt D-vitamiini toota ja lisaks hoidutakse kõrgemas eas ka otsese päikesevalguse kätte sattumisest.
Sobivad annused
Alla kaheaastased ja rasedad peaksid saama 10 ning 2–18aastased 7,5 mikrogrammi D-vitamiini. Seda iga päev ja läbi aasta loomulikul teel saadavale D-vitamiinile lisaks. Tööealistele soovitatav lisaannus on samuti 7,5 mikro-grammi, aga seda oktoobrist märtsini ning juhul, kui ei tarbita korrapäraselt vitamiinidega rikastatud piimatooteid, toidurasvu ega kala.
On väga ebatõenäoline, et pimedal ajal õnnestuks loomulikul teel saada piisavas koguses D-vitamiini. See võib võimalik olla üksnes siis, kui iga päev ohtralt kala süüa. Samas ei anna ka see garantiid, sest kasvandustest pärit kalades on D-vitamiini väga vähe. Kindlalt saab loota vaid toidulisanditele, mille D-vitamiini sisaldus on täpselt teada.
Väga oluline on D-vitamiin ka suurimas kasvueas noortele ehk 10–20aastastele. Alus luustiku jõudsale arengule luuakse murdeeas ja selleks peaks orga-nismis olema piisaval hulgal vajalikke vitamiine, kaasa arvatud D-vitamiini.
On isegi arvatud, et maksimaalset, 10mikrogrammist ööpäevast annust peaksid riskigruppidesse kuulujad meie põhjamaistes oludes suurendama, sest see ei suuda tagada D-vitamiini stabiilset taset veres.
Vereanalüüs annab vastuse
Sobiva D-vitamiini annuse määramisel on kõige parem lähtuda sellest kogusest kaltsidioolist, mida nahk suudab suvel päikesevalguse abil toota. Kaltsidiool on põhiline veres ringlev D-vitamiini vorm ja läheb vaja üksnes vereproovi, et selle taseme põhjal teha järeldusi D-vitamiini tagavarade kohta.
Kaltsidioolisisalduse kontrollnäitajaks on tihtilugu võetud 40–80 nmol/l, aga luu tervise tarbeks on vajalik märksa suurem D-vitamiini kogus – 75–100 nmol/l. On tuvastatud, et kui kaltsidioolitase langeb alla 75 nmol/l, pärsib see luu mineraliseerumist, üle selle on mineraliseerumine normaalne.
Oma tervise hüvanguks on hea pürgida sellise kaltsidioolihulga poole, mida organism suvel päikese käes suudab toota. On soovitatav kas või korra lasta kindlaks määrata oma organismi kaltsidioolitase, et oleks võimalik teada saada kõige sobivam D-vitamiini annus. Kui seda teha südatalvel, on võimalik saada ettekujutus, mida D-vitamiini tarbimises tasub muuta.
Kui enne talveperioodi on kaltsi-diooli veres vähe, võtab selle hulga suurendamine normaalsele tasemele kuni kaks-kolm kuud vitamiinikuuri algusest. D-vitamiini tasub võtta päevaste söögikordade ajal, mil see rasvlahustuva ainena mõjub kõige tõhusamalt.
Kui loota soojamaareisidele D-vitamiini taseme säilitamisel, siis ainult nädalast kindlasti ei piisa, kuna kaltsidioolisisaldus organismis väheneb poole võrra paari kuuga. Tuleks kindlasti ka silmas pidada, et D-vitamiini omastamist reisidel pärsib päikesekreemide kasutamine.
Personaalse D-vitamiini vajaduse määramisel mängib olulist rolli ka kehakaal: ülekaalulised vajavad rohkem D-vitamiini ja nii võib soovitatav annus kujuneda 2–3 korda suuremaks, kui on tavapärane.
Samuti peaksid oma kaltsidioolitaset kindlasti jälgima taimetoitlased, kuna D-vitamiini saab taimetoidust vähe ning taimedest saadav D2-vitamiin ei ole sama tõhus kui päikese toimel tekkiv ja toidulisanditest saadav D3-vitamiin. Ka dieedipidajad vajavad lisa-annuseid D-vitamiini luustiku ja lihaste tervise tagamiseks.
Vitamiinide tarvitamist peavad teatud huvirühmad küll ebaloomulikuks, aga kui oleme kord leppinud sellega, et meie kodumaal on üheksa kuud talve ja kolm kuud kehva suusailma, siis peaksime leppima ka seigaga, et peame oma organismi vastavalt vajadusele toetama ja turgutama.
Kommentaarid