Läätsed: sobivad nii salatiks kui koogi sisse (5)

Üks põhjus, miks kaunviljad eestlaste toidulauale napilt jõuavad, võib Rocca al Mare kooli toiduõpetaja ning Biomarketi Loomuliku Isu Akadeemia koolitaja Kaie Mei sõnul olla selles, et neid on teha proovitud, kuid valest valmistusviisist on saadud kõhuvaevused. Ja sinnapaika on asi jäetud.

Maailmas üle 20 000 kaunviljalise

Kaunviljad, eriti kikerherned, põldoad ja aedoad vajavad leotamist – lausa kaheksa kuni kaksteist tundi. Leotamine ning hilisem korralik keetmine viib neist välja seedimisraskused – puhitust, ka iiveldust ja kõhulahtisust tekitavaid aineid ehk lektiine.

Seda muret pole poest ostetud keedetud ubade korral, mis enamasti on just kõhu turvalisusele mõeldes keedetud viimase piirini.

Kindlasti ei tohiks Kaie Mei sõnul kasutada toitu tehes leotamise vett ning ka kaunviljade konservidelt soovitab ta vedeliku ära valada. Reumaatiliste haiguste puhul soovitab ta maavitsaliste perekonda kuuluvatest toiduainetest ehk teiste seas ka ubadest üldse loobuda.

Samas tuletab ta meelde, et kaunviljade seltskond on meeletult suur – maailmas on üle 20 000 toidus kasutatava sordi. Ning peale meile hästi tuntud raskestiseeditavate aed- ja põld-ubade on seal palju teisi avastamist väärt kaunviljalisi. Näiteks läätsed, mida leiab Eestigi kauplustest järjest enam.

Erinevalt ubadest läätsi leotama ei pea

Kuigi läätsede võidukäik sai Eestis alguse rahvusköökide tulekuga, näiteks India köögis kasutatakse neid palju, on läätsesid tegelikult söödud juba ka vanal ajal Eesti taludes näiteks leemena või tambina.

Sellegipoolest suhtuvad eestlased neisse üsna ettevaatlikult – Biomarketi Loomuliku Isu Akadeemia kaunviljade koolitusel tunnistas enamik kohalolijaid oma pelglikkust läätsede vastu.

Kaie Mei sõnul on nende valmistamine aga imelihtne ja tänu oma tervislikkusele võiks läätsesid üha julgemalt tarvitada.

Läätsede omadused on sarnased ubade omaga: nad on head valguallikad, sisaldavad foolhapet ja annavad rohkesti kiudaineid. Läätsedest saab ka kaaliumi, rauda ja fosforit, samuti magneesiumi, tsinki, B-vitamiine, vaske.

Läätsedes on rikkalikult ka seedetegevust soodustavaid ning kolesteroolitaset kontrollivaid kiudaineid.

Läätsi, erinevalt ubadest, pole enne kasutamist tingimata tarvis leotada, samas võib see võimalikku kõhupuhitust siiski vähendada.

Igal juhul tuleks nii pärast leotamist kui ka otse pakist läätsi potti valades neid kõigepealt külma veega loputada ning seejärel panna puhta veega keema. Kindlasti ei soovita Kaie Mei ka läätsede leotus- ega keeduvett toidutegemisel kasutada.

Serveeri särtsakate toiduainetega

Läätsi leotades peaks neile peale valama topeltkoguse vett, sest läätsedel on omadus kaks korda paisuda. Pärast keetma hakates aga piisab, kui vesi ulatub potis napilt üle läätsede. See-eest n-ö pakist potti kallates tuleks läätsedele valada umbes 2,5 korda rohkem vett.

Eri värvi läätsed keevad pehmeks erineva ajaga: pruunid umbes tunniga, rohelised 30–45 minutiga ning oranžid 15–20 minutiga. Kooritud läätsed keevad kiiremini.

Kaie Mei nendib, et mõned läätsed muutuvad keetes hallikaks. Et söögilaual näeksid läätseroad pilkupüüdvamad välja, soovitab ta selliseid läätsesid serveerida särtsakamate toiduainetega.

Mida Eesti poelettidelt leiab

• Valged oad. Retseptides kasutatakse ka nimesid: cannelini oad, fazolia, haricot beans, navy beans. Tekstuurilt sarnased kartuliga: retseptides võib kartuli edukalt valgete ubadega asendada. Vajavad leotamist.
• Mustad aedoad. Retseptides kasutatakse ka nimesid: black turtle bean, frijol negro. Vajavad leotamist.
• Roosad aedoad. Retseptides kasutatakse ka nimesid: cranberry beans, borlotti, fagiolo romano. Vajavad leotamist.
• Punased aedoad. Retseptides kasutatakse ka nime: red kidney bean. Vajavad ilmtingimata enne söömist kaheksa tundi leotamist, keetmata ei ole soovitatav süüa.
• Asuki (mung)oad. Retseptides kasutatakse ka nimesid: adzuki, azuki. Vajavad ilmtingimata enne söömist kaheksa tundi leotamist, keetmata ei ole soovitatav süüa.
• (Tume)rohelised prantsuse ehk Puy läätsed. Restoranides enim kasutatav lääts. Ei vaja leotamist.
• Mustad ehk beluuga läätsed. Retseptides kasutatakse ka nime urad dhai. Ei vaja leotamist.
• Kikerherned. Retseptides kasutatakse ka nimesid: garbarzo beans, (bengal)gram bean, ceci. Vajavad 8tunnist leotamist.
• Põlduba. Retseptides kasutatakse ka nimesid: broad bean, fava bean. Noori ube võib mõõdukas koguses süüa toorena, kuivatatult vajavad eelnevat leotamist ja korralikku keetmist.

Allikas: Kaie Mei