Liikumine ja tervislik eluviis toetavad südant (1)

Umbes kolmandik inimestest ei tea, et neil on kõrgenenud vererõhk. Kõrgenenud vererõhk ei tekita enamasti kaebusi ega ole kindlate sümptomitega, kuid sellest võivad märku anda näiteks peavalud, väsimus, tasakaaluhäired ja südamekloppimine. Valdavalt tekivad selged sümptomid siis, kui kõrge vererõhu pikaajalisel toimel kujunevad välja südame-, neeru-, aju- ja silmakahjustused.

Mis on kõrgvererõhktõbi ehk hüpertensioon?

Optimaalne täiskasvanud inimese vererõhk on 120/80 mmHg. Haigus tekib siis, kui arteriaalse vererõhu kontrollimise mehhanismid on häiritud ning arteriaalne vererõhk on püsivalt kõrge. Vererõhu väärtustes väljendub see siis, kui arst või õde saab vererõhku mõõtes korduvalt kõrgemad vererõhuväärtused kui 140/90 mmHg või kui kodus mõõtes saadakse korduvalt vererõhuväärtusteks vähemalt 135/85 mmHg.

Vahel võib olla kõrgenenud ka ainult süstoolne (vererõhu alumine väärtus) vererõhk. Sel juhul on tegemist nn isoleeritud süstoolse hüpertensiooniga, mida esineb sageli üle 70 aasta vanustel inimestel. Umbes 5 protsendil juhtudest tingib vererõhu tõusu muu haigus ja haiguse sellist vormi nimetatakse teiseseks kõrgvererõhktõveks. Selle sagedamad põhjused on neerude, neeruveresoonte või suurte veresoonte kaasasündinud haigused (näiteks aordi algusosa ahenemine), harvem hormoone tootev kasvaja.

Mida kõrgem on vererõhk, seda kiirem on haiguse areng ja seda ulatuslikumad organite kahjustused tekivad. Organite kahjustuse ennetamiseks on tarvis muuta oma eluviisi ning normaliseerida vererõhku regulaarse ja sobiva raviga.

Südame- ja veresoonkonnahaiguste riskitegurid

Levinumad südame- ja veresoonkonnahaigused on ateroskleroos, krooniline südamepuudulikkus, südame isheemiatõbi, perifeersete arterite haigused, kuid kõige levinum on kõrgvererõhktõbi. Selle haiguse põhjus pole umbes 95 protsendil juhtudest teada, kuid mitmesugused tegurid suurendavad haigestumise riski. Kõrgvererõhktõve kahtluse korral hindab arst/õde alati ka üldist südame- ja veresoonkonnahaiguste tekke riski. Mitme riskiteguri mõju saab eluviisi muutmisega vähendada.

Riskitegurid, mida muuta ei saa:

• Vanus. Kõrgvererõhktõbi esineb üle 60 protsendil Eesti eakatest.

• Perekondlik eelsoodumus. Arvatavalt on umbes 30 protsendil juhtudest kõrgvererõhktõve kujunemises roll geneetilistel teguritel. Eriti ohustatud on need, kelle peres on esinenud südame- ja veresoonkonnahaigusse haigestumist varases eas (naistel enne 65., meestel 55. eluaastat).

Eluviisi muutmine aitab vähendada nende riskitegurite mõju:

• Tubakatoodete tarvitamine. Suitsetaja risk haigestuda südame-veresoonkonnahaigustesse on 2–4 korda suurem kui mittesuitsetajal. Suitsetamisest loobumise järel väheneb südameinfarkti risk mittesuitsetaja tasemele kahe aasta jooksul.

• Tasakaalustamata toitumine ja kõhupiirkonna rasvumine. Südame-veresoonkonnahaigustesse haigestumise riski hindamiseks ja rasvumuse määramiseks kasutatakse kehamassiindeksit (KMI). Normaalkaaluks loetakse täiskasvanutel indeksi väärtust 18,5–25. Kõhupiirkonna rasvumisega seotud terviseriskide hindamiseks mõõdetakse vööümbermõõtu. Südamehaiguste risk on märgatavalt suurenenud meestel, kelle vööümbermõõt on suurem kui 102 sentimeetrit, ja naistel, kelle vööümbermõõt on suurem kui 88 sentimeetrit. Meeste tervislik vööümbermõõt on kuni 94 ja naistel kuni 80 sentimeetrit.

Ülekaalulistel soovitatakse langetada kehakaalu – iga kaotatud kiloga väheneb vererõhk 2,5/1,5 mmHg.

• Vähene kehaline aktiivsus. Igapäevane liikumine ja treenimine annavad hea enesetunde ning aitavad hoida tervist.

• Alkoholi tarvitamine. Päevas üle kahe alkoholiühiku tarvitamise tagajärjel suureneb südame- ja veresoonkonnahaiguste risk.

1 ühik = 10 grammi absoluutset alkoholi, sellest arvutatakse alkoholi lubatud päevakogused, näiteks üks kange naps (4 cl), klaas veini (12 cl) või 250 ml 4% õlut. Täiskasvanud naistel ei soovitata päevas tarvitada üle 1–2 ja meestel üle 2–3 ühiku. Nädalasse peab jääma vähemalt kolm järjestikust alkoholivaba päeva.

• Vererasvade häirunud tasakaal (düslipideemia). Kolesterool on eluliselt vajalik aine, mida leidub keharakkude seintes ja vereringes ning seda toodetakse ka maksas. Maks ja teised keharakud toodavad umbes 70 protsenti organismis leiduvast kolesteroolist, ülejäänu saadakse toidust. Kolesterool jaguneb kaheks: nn hea ehk HDL-kolesterool ja halb ehk LDL-kolesterool. Kolesteroolitaseme kontrolli all hoidmiseks on kasulik hoida end füüsiliselt aktiivsena ja süüa vähese loomse rasvasisaldusega toitu.

Kolesterooli haiguslikeks muutusteks loetakse täiskasvanu organismis üldkolesterooli väärtust üle 5 mmol/l; LDL-kolesterooli väärtust üle 3 mmol/l; HDL-kolesterooli väärtust naistel alla 1,2 mmol/l, meestel alla 1 mmol/l; triglütseriidide taset üle 1,7 mmol/l.

• Kõrgem veresuhkru tase. Glükoos tekib pärast söömist süsivesikute lagundamisel seedetraktis. Seejärel imendub glükoos verre ja selle taset saab määrata. Normaalseks veresuhkru väärtuseks tühja kõhuga on 5,6–6,9 mmol/l.

• Stress ja psühhosotsiaalsed tegurid. Lühiajaline stress tekib vastuseks ootamatutele olukordadele või füüsilisele pingutusele ning on iseenesest hea – stressi ajal toodab aju kortisooli, mis on vastutav hormoon lihastes pinge tekitamise eest. Stress muutub negatiivseks näiliselt lõpututes olukordades, nagu rahalised raskused, sotsiaalprobleemid, ohtlik või püsivalt pingeline töö, pidevalt suurenevad kohustused, üksindus, depressioon. Stressi vähendamiseks ning sellega toimetulekuks soovitatakse leida igas päevas aega lõõgastumiseks, õppida end kehtestama, seada endale optimaalseid nõudmisi ja reaalseid eesmärke.

Terviseprobleemide lahendus algab esmalt inimesest endast – terviseteadlikkusest, oma riskide teadmisest ja terviseseisundis muutuste märkamisest. Patsiente nõustavad meelsasti pereõed ja -arstid, vajadusel tulevad appi teised spetsialistid oma meeskondadega.