TOITUMISNÕUSTAJA JAGAB INFOT: kõik, mida sa PEAD TEADMA E-ainetest! (2)

Mida tähistatakse E-tähe ja sellele järgneva numbriga?
Euroopa Liidus tähistatakse E ja numbrikoodiga toidu lisaaineid. Nende nimetused võib ka välja kirjutada (nt E951 asemel aspartaam). Toidu lisaaineid kasutab tööstus, et pidurdada toote riknemist, parandada välimust, struktuuri, maitset, aroomi või mõnda muud omadust. E ja numbriga tähistatavate lisaainete põhilised grupid on toiduvärvid (E100–E199), säilitusained (E200–E299), antioksüdandid (E300–E399), emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad (E400–E499) ning mitmesugused muud lisaained (happed, alused ja nende soolad, aroomiained, želeerijad, pakendamisgaasid ja vahutekitajad, tähistus E500–E1500).  

Millest neid lisaaineid saadakse?
Toidu lisaaineid saadakse mõnest toiduainest või muust looduslikust ainest (nt E322 või sojaletsitiin), toidust sünteesimise teel (nt E300 või sidrunhape) või tootes sünteetiliselt aineid, millel looduses analoog puudub (nt E951 või suhkruasendaja aspartaam). Sünteetilistest lisaainetest oleks soovitatav hoiduda, sest nende igapäevasel sissesöömisel võib olla tervisele kahjulik mõju. Neid lisaaineid peaksid vältima eelkõige lapsed, rasedad ja allergikud.

Milliseid E-aineid oleks mõistlik igapäevatoidus vähendada või vältida?
Kui on soov toituda tervislikult, tasub hoiduda toodetest, milles on säilitusaineid, suhkruasendajaid, maitsetugevdajaid ja sünteetilisi värvaineid. Suurt hulka lisaaineid kasutatakse selleks, et muuta toidu välimus müügikõlblikumaks. Et aga toodet saaks võimalikult kaua müüa, on nendesse lisatud säilitusaineid. Säilitusaineid sisaldavad peaaegu kõik igapäevased kauplusest ostetavad tooted: saiad, piimatooted, singid-vorstid, mahlad jne. Poest leiab ka kaupu, mille pakendil seisab kiri “Ei sisalda säilitusaineid”, kuid see ei välista teisi lisaaineid, näiteks värvaineid või kunstlikke magusaineid, mille rohkus mõjub samuti tervisele halvasti.   E-ainetele, eriti just sünteetilistele, on seatud riiklikud piirnormid, mis kogustes toode neid sisaldada tohib, kuid paraku on need piirnormid riigiti erinevad. Pealegi on lisaainete koguste taluvus enamasti arvestatud n-ö keskmise inimese, umbes 70 kilo kaaluva inimese järgi. Seega avaldab E-lisanditega toit (näiteks viinerid või keeduvorst) kümmekond kilo kaaluva lapse organismile hoopis teistsugust mõju.   Kirevavärvilised kommid, jäätised, limonaadid, närimiskummid, jogurtid, kompotid, aga ka seistes oma värvi mitte kaotavad vorstid ja saiatooted on ahvatleva tooni saanud üldjuhul sünteetilistelt toiduvärvidelt. Pahatihti on just lapsed need, kes leiavad poes üles kõige kirevamad ning enim lisaaineid sisaldavad tooted. Tihti on need ka kujult, värvuselt ja pakendilt lapse pilku köitvad ning selgelt lastele suunatud, kuigi nende koostis on tavaliselt ebatervislik. Kestva E-ainetega toidu söömise tagajärjel võivad varem mitteallergilisel lapsel välja lüüa allergiad, samuti võib laste sagedaste haiguste põhjuseks olla ebatervislik toitumine, mis nõrgestab organismi ning teeb selle bakteritele ja viirustele eriti vastuvõtlikuks.

Mitmed E-ained põhjustavad lastel ka tähelepanuhäireid ja hüperaktiivset käitumist. On ka ohutuid looduslikke värvaineid, millel puuduvad tervisele kahjulikud kõrvalmõjud, ning see info on enamasti tootele ka märgitud.   Maitsetugevdajatest on toidutööstuses kasutatuim naatrium(vesinik)glutamaat (E621), mis annab töödeldud tootele soolase maitse. Seda ainet on kõikides vorstides, sinkides, frikadellides, pelmeenides, grill-lihas, samuti puljongikuubikutes, maitseainesegudes, kartulikrõpsudes jt hästi soolastes toodetes. Naatriumglutamaati on aastatuhandeid kasutatud Hiina köögis. Osal inimestel võib rohke naatriumglutamaat toidus põhjustada haiguslikke nähte – näo ja rindkere punetust või valu, kuumatunnet, peavalu, mis kaovad poole tunni möödudes. Seda nähtust on hakatud nimetama Hiina restorani sündroomiks.   Sünteetilisi suhkruasendajaid (E950–E954) sisaldavad karastusjoogid, mahlad, moosid, aga ka mõned jogurtid. Suhkruasendajad on kunstlikud ning tervisele kahjulikud E-ained, mis võivad põhjustada kõrvaltoimeid, nagu närvilisus, ärrituvus, depressioon, neile on süüks pandud isegi kantserogeensust. Näiteks USAs ja Inglismaal on nende kasutamist tugevalt piiratud ning rasedatel ega lastel ei soovitata suhkruasendajatega tooteid süüa. Magusained ei anna süsivesikuid, nagu seda teeb suhkur, seepärast propageeritakse neid sisaldavaid toite kaalulangetajatele. Mõju on aga pigem loodetule vastupidine – need ei langeta kehakaalu, vaid kujundavad oma E-ainete tõttu hoopis terviseriski. Sama on light-toodetega.  

Kas light-toodetes on ohtrasti kahjulikke E-aineid?
Light-märgistusega tooted ei kuulu küll E-ainete klassifikatsiooni alla, kuid äramärkimist vajavad need siiski, kuna toovad organismile kasu asemel pigem kahju. Light-märgistus tuleb tihti sellest, et karastusjookides, mahlades, moosides ja piimatoodetes on suhkur vahetatud suhkruasendajate vastu. Tervisliku toitumise seisukohast on aga suhkruasendajad kahjulikumad kui suhkur ise ning “tervislikkus” seisnebki vaid väiksemas kalorihulgas. Ka vähendatud rasvaprotsendiga toodetel kasutatakse light-märgistust. Heas vormis püsimise nimel tundub selliste toodete söömine loogiline, kuid tervislikkuse seisukohast on väär või koguni kahjulik. Lehmapiimas on loomulik rasvaprotsent umbes 4–5, poelettidel on aga saada piimatooteid, mille rasvasisaldus koguni 0,1%. Sealt ei suuda organism kaltsiumi omastada, seetõttu tuleks eelkõige lastele, kelle luud alles kasvavad, anda kaltsiumi imendumiseks just rasvasemaid piimatooteid.  

Mida ette võtta, et vähendada igapäevatoidus kahjulike E-ainete osakaalu?
Vahel kipub inimestel ununema, mis on söömise põhieesmärk – söök pole pelgalt kõhutäide, sellest peab organism ammutama oma põhifunktsioonide täitmiseks vajalikke toitaineid, vitamiine ja mineraalaineid. Kõige paremini täidab seda ülesannet täisväärtuslik looduslikult kasvatatud ja lisaaineteta, õigete võtetega söögiks valmistatud mitmekülgne toit. Mahetoidupoodides müüdav kaup ei sisalda kunstlikke E-aineid, sest ökotoodetes on need keelatud. Eestis kontrollib mahetoidu ja -sööda töötlejaid, turustajaid ja toitlustajaid veterinaar- ja toiduamet ning jaekaubandusel hoiab silma peal tarbijakaitseamet. Nii Eestis kui ka Euroopa Liidus tervikuna on mahepõllumajanduslikel toodetel vastavad märgised. Seega on mahemärk kui garantiimärk. Toidu söögiks töötlemine on tervise seisukohast sama tähtis kui sünteetilise E-aine puudumine. Toidu korduv soojendamine vähendab vitamiinide ja mineraalainete hulka, seetõttu tuleks süüa valmistada vaid nii palju, kui ühel korral kulub. Suurkaupluste valmislettide toidud on aga enamasti tehtud päeva esimesel poolel ning neid hoitakse soojas terve päeva. Valmiseine töölt tulles kaasa haarata ning kodus veel kord soojendada on küll lihtne ja mugav, kuid kindlasti mitte tervislik. Tervisliku toidu valmistamine kodus ei võta sugugi kaua aega, kui kasutada selleks õigeid meetodeid.  

Talviti on supermarketid täis värskeid aiasaadusi. Mida võtta, mida jätta?
Need viljad kasvavad meist tuhandete kilomeetrite kaugusel ning siia transportimiseks ja säilitamiseks korjatakse pooltoorelt. Nende kasvatamiseks kasutatakse sünteetilisi väetisi ja taimekaitsevahendeid, mille jääke võib viljades pahatihti üle normi leiduda. Just seepärast on mõttekas Eestis puhtalt kasvatatud marju ja muid aiasaadusi ning ka metsaseeni talveks ise säilitada.  

Millised on parimad säilitusviisid?
Kõige paremini säilib aiasaaduste toitainetesisaldus külmutades. Parema säilivuse ja kvaliteedi huvides tuleb kõik toiduained külmutada võimalikult kiiresti (–18…–24 °C juures), sest aeglasel külmutamisel külmub toiduaines sisalduv vedelik suurte teravate kristallidena, mis purustavad rakuseinad. Selle tagajärjel muutub külmutatud toiduaine, eriti puu- ja köögivili, ülessulamisel vesiseks. Kiirel külmutamisel aga moodustuvad väikesed kristallid, mis kvaliteeti ei kahjusta. Suhteliselt vähekasutatav, kuid väga tervislik säilitusviis on kuivatamine. Toiduainete kvaliteet on seda parem, mida madalamal temperatuuril ja mida kiiremini kuivatamine toimub. Selle protsessiga eemaldatakse põhiosa veest ning seetõttu kõik teised toitained kontsentreeruvad. Kodustes tingimustes sobivad kuivatamiseks eelkõige õunad, marjad, seemned, maitse- ja ravimtaimed, tomatid ja seened. Kuivatamiseks kasutatakse madalal temperatuuril (kuni 35–50 °C) praeahju, kuivatada saab ka puukütteahju või radiaatori peal. Et vältida uue vedeliku imendumist, ei tohiks saadusi enne pesta. Kuivatatud puuviljad peavad jääma kauni värvuse ja meeldiva lõhnaga, puhta ja terve pealispinnaga ning elastsed. Neid hoitakse kuivas, jahedas ja õhurikkas kohas. Õigete hoiutingimuste korral säilivad kuivatatud toiduained aastaid, ehkki nende bioväärtus väga pikaajalisel seismisel mõnevõrra kahaneb. Saadused sobivad omavalmistatud müslidesse ja kissellidesse ning on väga head lastele kommi asemel pakkumiseks.