VEINIVEERG | Veinid nagu kellavärk
Aga nagu ka Pipi spungi otsimise loos, selgus, et Eestis müüdavate kümnete tuhandete eri veinide seas on ka pankademaa omi – Mediato valikust leidsin – ja nüüd saab vähemalt Tartust Reserva vinoteegist osta 2005. aastal tehtud üht tuntumat Šveitsi punaveini D?le, (Valois AOC, Pinot Noir ja Gamay, 12%).
Seitsme aastaga küpseks ja võrdlemisi õhukeseks käinud punaveinis voolav Pinot Noir on küpsenud apteegiseks ja aromaatseks, tasapisi on lisandunud maasikakompotimagusust. Peotäis musti kirsse ja laastuke tumedat šokolaadi järelmaitsest toonivad mälestust lahjendatud maasikanalivkast. Hapetki on veel piisavalt, et seda veini grilli või juustuvaliku juurde timmida.
22 000 viinamarjakasvatajat
Iga veinilemb teab, et Rhone’i jõe nõlvadel küpsevad paljud samavõrd kuulsad kui äkilised ja jõulised veinid nagu Chateauneuf-du-Pape, Gigondas, Cornas jpt. See kõik aga juhtub Prantsusmaal, nii-öelda allpool. Üleval Šveitsis asub sellesama pika ja imelise jõe üsna algusosas sealne kõige päikeselisem veinipiir-ond Valais (aastas 2100 tundi selget taevast, seal me juba elaks, on ju!).
Vaated on mõnikord üsna järskudele astangutele rajatud istandustes sama hunnitud kui suusatajatel talvekuurordis. Visperterminenis, veidi üle kilomeetri kõrgusel, asuvad Euroopa kõrgeimad viinapuuaiad, mille põõsaid sahistab suviti marju küpsetav palav tuul – föön (Föhn) ja just Valis’st tuleb kolmandik Šveitsi veinitoodangust.
22 000 nimetet piirkonna viinamarjakasvatajast teevad seda suur osa küll lisalõbuna ja müüvad oma marjad siis veinikeldritele või -kooperatiividele – ühest sellisest pärineb ka tänane vein. Veinitegijaid on Valais’s 700 ringis. Ja ega see ainus koht ole. Nelja eri keelt rääkiva rahvaga asustatud riigis on kuus veinipiirkonda ja kui arvestada, et veinipiirkondade piirid ei jookse sugugi ainult etnilisi piire mööda, siis on viinamarjakasvatuse ja veinivalmistamise võimalused ja tulemused üsna erinevad.
21 pudelit kohalikku veini inimese kohta
Suurem osa viinamarju, sealhulgas ka enim levinud valge "Chasselais" ei ütle keskmisele eestlasele suurt midagi, aga leiab ka tuttavaid sorte – sealhulgas ülalnimetatud "Pinot Noiri", mis pakub sõltuvalt kasvukohast väga erinevaid tulemusi.
Aga meelelahutuseks siiski mõni nimi juhuks, kui eeloleval talvel suusarajad mõnest poest läbi sihisevad. Ärge siis ehmatage: Garanoir, Gamaret, Petit Arvine, Diolinoir, Humagne Rouge, Savagnin Blanc on paljude põnevate seas enam levinud.
Loomulikult saabus viinamarjakasvatus siiagi koos vanade roomlastega (Valais oli siis Vallis Poenina), elas üle pimedad ajad ja on vastu pidanud tänapäevani. Muu maailma jaoks on siinsed veinid siiski paljuski avastamata ja mitte sellepärast, et Šveitsi veine keegi ei tahaks. Tahavad. Eriti tahavad kohalikud ja enamik kohalikku toodangut juuaksegi ära Šveitsis.
15 000 hektaril kasvatatud marjadest tehtud üle miljonist liitrist veinist, millest enam-vähem pool punane, jagub igale šveitslasele 21 pudelit. Piiritagustele janustele saadetakse pisuke 2% ehk siis iga šveitslase kohta veidi alla poole pudeli.
Veebistatistika väidab, et keskmine šveitslane joob veini 4 korda rohkem kui keskmine ameeriklane ja selge, et miljonist liitrist ei tule see 21 pudelit kuidagi välja. Nõnda siis tuleb riiki sisse vedada igal aastal veel 170 000 000 liitrit.
Sellise joomarluse juures on neil endiselt suurepärased toimivad pangad, tiksuvad kellad ja teravad taskunoad. Ja kallist hinnast hoolimata vahvad veinid ka.
Kommentaarid (0)