Veiniveerg | Laupäevane lambavein

Lammast söövad enamasti ka need rahvad, kellele üks või teine pudulojus ideoloogilistel põhjustel ei kõlba, sestap on inimkond lamba tegemiseks välja mõelnud kaugelt enam võimalusi, kui lehma ja sea peale kokku.

Veinivalikut määravad kaks asja. Esiteks, milline koht lambukesest parasjagu sihikul on, ja teiseks see, kas on plaanis teda maitsestada rohkem ürtidega (prantsuse-itaalia stiil) või vürtsidega (idamaine meetod, mille alged ulatuvad aega, kui külmkapp oli leiutamata ning vürtsid pidid üldjoontes tegema ära sama töö, mida tänapäeval teeb toidujärelevalveametnik).

Kints lubab valge veiniga katsetada

Lambakints jõuab enamasti lauale ahjus hautatult. Kui armastate küüslauku või lisate praele piparmündiželeed, võtke mõni äge Primitivo (või täidlane, aga erk Zinfandel, kui olete hull just California veinide järele). Juhul kui puistate praele ohtralt ürte ja eriti rosmariini, siis võtke heaga klassikaline Cabernet Sauvignon, mis on igasugu roheliste taimedega paremas läbikäimises. Kes armastab Austraalia Shiraz’d, saab samuti õnnelikuks.

Katsetada võiks ka valge veiniga, aga kindlasti tuleb arvestada, et vein peab olema pigem noorem ja happelisem kui vana ja väsinud. Lammas on põllul karvane ja potis rasvane ning pole midagi paremat hea happega veinist, et suus hanguma kippuvat rasva lahti leotada. Kõige krooniks saab lammast valges veinis hautadagi!

Karree nõuab peenemat veini

Lambaõlg, -ribi või fileetükk saavad lauaküpseks enamasti üsna ühel ja samal moel, seega on ka vein neile ühine: Merlot, Shiraz või Cabernet Sauvignon. Kel süda Itaalias, peaks valima mõne mahlasema Chianti või Barbaresco või lausa Barolo (viimast juhul, kui saite just palka või kuulute mõne riigiettevõtte nõukogusse). Tegelikult aga võib mõni korralik Gruusia Saperavi või Mukuzani neist isegi paremaks osutuda! Pidulikumal juhul panustage mõnele bordoo punasele, sest nii nendes olev Cabernet Sauvignon kui ka Cabernet Franc teevad lambatükikesega imet.

Pean tunnistama, et ainuüksi mõte lambakarreest paneb suu vett jooksma. Kuigi tavaliselt kuulub see restoranide kallimasse repertuaari, saab karreed väga edukalt koduski teha. Kes riski võtab, peaks paraku arvestama ka peenemate veinidega. Karree juurde võiks võtta happelise roseešampanja või -cava, itaallaste Barolo või mingi äkilisema hispaanlase Ribera del Duerost.

Grill-lammas vajab mahlast ilma tanniinita punaveini, sest tanniin annab liha krõbeda või kõrbenud osaga koos väga vastiku maitse. Sellised tulevad Lõuna-Prantsusmaalt – usun, et igas supermarketis on mõni odav Corbi?res’i piirkonna vein – või Austraaliast.

Idalambad vajavad pehmet, vahel magusatki veini

Ka lambakarri ei ole palju reisiva eestlase jaoks mingi erijuhtum. Kui üksiti selle peale juba lähete, arvestage, et vürtsine toit vajab pehmet ja sageli ka magusat veini, et niigi piprane soust suud põletama ei hakkaks. Jasmiinilõhnane Gewürtztraminer, olgugi et olemuselt vürtsine, võib siinkohal oma pehmuse ja lillelisusega lausa imet teha ning mõni happeline, kuid natuke magus Saksa valge on tõenäoliselt kõige soodsam lahendus.

Hiina või taipärase vokilambaga proovige uue maailma Rieslingit. Erk, happene ja puuviljane, lööb ta kampa sama hästi ingveri, sojakastme ja tšillikaunaga.

Head kokkamist, Mihklid, ärge ainult oma loomingut üle soolake – mida rohkem panete toidu sisse soola, seda enam peate valima magusama ja vähem tanniinse veini. Näiteks vanade Garnacha viinapuude saagist 2009. aastal tehtud Hispaania San Alejandro veinimaja sügavalt kirsipunase Baltasari (14,5%, müügil Tallinnas Wineways ja WineGarage’is, Gloria veinikeldris ning Tartus Reservas). Vein on saanud eri vanuses tammevaate tunda 10 kuud, mis on muidu mineraalsele veinile oma vanillise jälje vajutanud. Vein on kirsimarjane, nunnult soe ja magusake, lõhnab veidi suitsuselt küpsenud punamarjadest moosi, balsamico ja (vaadi)puidu järele. Järelmaitse on kakaomaiguline. Kui see ei ole lambapraevein, mis siis veel oleks?