Esisopran Helen Lokuta: ühine lõunasöök tugevdab peresidemeid

Kuid pärast mõnusat ühist emadepäeva hommikusööki seab Estonia esilaulja Helen Lokuta (37) koos 9aastase poja Stefani ja abikaasa Madisega autorattad Tartu poole, sest Heleni lapsepõlvekodus on läbi aegade tähistatud emadepäeva ühise lõunasöögiga.

Seda ka siis, kui Helen ja tema õed-vennad, keda ühtekokku on seitse, veel kodus elasid. "Esmalt laulsime varahommikul emale kõik koos mitmehäälselt spetsiaalselt selleks päevaks õpitud laulu," meenutab Helen lapsepõlve. Kui kodus sai Viive Jürgens (69) lastelt kingiks tavaliselt roose või nelke ehk seda, mis pereisal poest saada õnnestus, siis emadepäeval kirikus toimunud jumalateenistusel sai ema tavaliselt kõige suurema sületäie metsalilli.

Pidulauda koguneb 36 inimest

"Käisime pühapäevakoolis ja sealne õpetaja viis meid enne emadepäeva metsa lilli korjama. Just nendel päevadel sai ema tunda end tõelise staarina, kui tema süli laste lilledest täitus," naeratab Helen.

Pärast kirikus käimist istutigi tavaliselt ühisesse lõunalauda. Kui aastate eest mahtusid kõik söögituppa suure laua taha, siis nüüd tuleb väiksematele lastele katta omaette laud teise tuppa. Sest katsu sa ühe laua taha mahutada ühtekokku 36 inimest. Just nii palju koguneb lapsi, nende abikaasasid, lapselapsi ja lapselapselapsi igal suuremal pühal Tartu eramusse. Lähiajal peaks seltskond veel paari beebi võrra kasvama.

Kuidas Viive Jürgensil on õnnestunud läbi elu nii suurele hulgale lauda katta?

"Toiduainetega oli vanasti ikka raske," meenutab naine. Et suure pere toidulauda oleks kergem katta, kasvatati maakodus kartulit ja teisi köögivilju ning tehti ohtralt hoidiseid. "Mäletan, et ühel aastal sai ainuüksi maasikakompotti 50 liitrit," muheleb ta ja soovitab köögiviljade kasvatamisele ning hoidistamisele mõelda ka praegusel raskel ajal.

Helen meenutab, et tema lemmik lapsepõlvest oli ema tehtud kirsikompott. "Aga seda oli alati nii vähe ja lauale toodi maiust vaid pühade või sünnipäevade ajal," lausub ta.

Kuid hoolimata sellest, et peres oli lapsi palju, olid pidulauad alati heast-paremast lookas. Ning ka argipäevased lauad – näiteks meenuvad Helenile tohutud kaneelisaiakuhjad ja šokolaadiglasuurised kringlid, mida kondiitriks õppinud ema laupäeviti küpsetas. Ja tort, mille retsepti leiab ka tänaselt Õhtulehe toiduküljelt. See oli kõigi Jürgensi pere laste ja nende sõprade lemmik ning seda tehakse suurtel kogunemistel praegugi. "Kui mingi pidu oli, siis sõbrad ootasid alati, millal tuleb tordiaeg," naerab Helen.

Suure pere lapsena ei ole Helenil kunagi olnud probleemi, et süüa teha ei oskaks – lapsepõlvekodust on ta kaasa saanud nii kõigi põhitoitude kui ka eriliste kastmete valmistamise oskuse.

Vanast harjumusest keetis suure potiga

Helen naerab, et kui ta pärast abiellumist Tallinna kolis, siis esimesel aastal tegi ta harjumuspäraselt suure potiga palju süüa. "Alguses sõi abikaasa kõik viisakalt ära, kuid mingil hetkel ohkas: toidud on nii head, aga ma tõesti ei jõua enam süüa," naerab naine, et ta ei tulnud selle pealegi, et toidukogustega üle pingutab. Sestpeale pidi ta veidi ümber harjuma ja saab nüüd suurepäraselt hakkama ka väiksemate portsude valmistamisega.

Süüa teeb Estonia esilaulja tihedast töögraafikust hoolimata iga päev. "Hommikuti on proovid ja siis lähen koju ning teen Stefanile lõunaks sooja söögi. Nii oli ka minu lapsepõlves – kui koolist saabusime, oli emal meile söök alati valmis," räägib Helen.

Helen pakub, et ilmselt ka tänu sellele, et ta on toidulaualt eemal hoidnud pooltooted ja hamburgerid, sööb tema 9aastane poeg nurisemata kõike alates toorsalatitest ja lõpetades lihaga.

Esinemiseks vajaliku energia saab pastast

Tõsi, Helen peab vähemalt etendusepäevadel mõtlema, mida suhu pistab. Näiteks ei söö ta enne laulmist šokolaadi ega pähkleid. "Need võtavad hääle kinni," selgitab ta. Küll aga on paar tundi enne lavale astumist parim pastaroog, sest see annab esinemiseks vajalikku energiat. Ning etenduse vahepeal kosutab Helen end banaanidega.

Korralikku kodutoitu ja ühist söömist peab Helen aga väga oluliseks. Ja mitte ainult pühapäeviti, jõulude, emade- või jaanipäeva ning sünnipäevade ajal, nagu tema lapsepõlvekodus kombeks. Helen lõunastab oma lapsega üheskoos iga päev.

"Selline traditsioon lisab turvatunnet ja tugevdab peresuhteid," teab ta.

Pealegi on ütlemata mõnus koos vanemate ja õdede-vendade ning nende peredega lõunalauas kohtuda ja oma vahepealsetest tegemistest rääkida, milleks argipäeval ei pruugi aega olla.

Kapis olid mee- ja piimapurgid, igal nimi peal

Kuigi ajad olid rasked, ei mäleta suurest perest pärit Helen Lokuta, et neil oleks millestki puudust olnud. Tema ema ja isa pakkusid lastele kõike, mis vähegi võimalik. Tõsi, mõnikord karmide reeglitega.

Näiteks talve tulles tekkis kappi üheksa purki mett, igale pereliikmele oma, mis said nimesildid peale. "Igaüks tohtis ainult oma purgist süüa," selgitab Helen.

Ning kui piima oli raske kätte saada, siis oli igale pereliikmele külmkapis oma pooleliitrine purk piima. Samuti nimesildiga. "Suured vennad sõid ja jõid ju lõputult, nagu teismelised ikka. Nii suure kambaga peavad kindlad reeglid paigas olema," naeratab naine.

Tõsi, mõnikord õnnestus suuremal vennal Jaagul, kes oli eriline piimasõber, päevanormist rohkem piima rüübata. Ta nimelt kehtestas piima raiskuminemise ennetamiseks reegli, et kui õhtul kella poole kümneks on piim kapis alles, võib tema selle ära juua.

Suure pere emadepäevakook

Vaja läheb:

Biskviitpõhjaks: 14 muna, 14 sl suhkrut, 14 sl jahu, noaotsatäis soola.

Koogi vahele ja katteks: 1 l vahukoort, 2 karpi sügavkülmutatud marju või toormoosi, 200 g kohupiima.

Valmistamine: Löö munad kaussi,

lisa juurde suhkur ja jahu ning vahusta kohevaks tainaks. (NB! Munad lähevad paremini vahtu, kui nad on toasoojad).

Küpseta sellest 180kraadises ahjus kaks biskviidipõhja (umbes pool tundi).

Vahusta vahukoor ning võta sealt umbes kolmandik ning sega kohupiimaga. Kata üks koogipõhi moosi ning vahukoore-kohupiimaseguga. Pane teine koogipõhi esimesele peale ning kaunista ülejäänud vahukoore, moosi ja marjadega.

Allikas: Viive Jürgens