Silvi Vrait: "Kõige tähtsamad on inimesed laua ümber."

Kui noored ehk teisisõnu poeg Silver oma elukaaslasega külla ei tule, siis tõenäoliselt veedab Silvi Vrait jõuluõhtu oma heade sõprade seltskonnas. Toidust rääkides käivad sõbrannade nimed Silvi jutust ühtelugu läbi: Tiiu paneb lamba kohvimarinaadi, seda pirukat soovitas teha Eve...

Kui aga jõuluõhtuks on noori oodata, siis paneb Silvi tulele võib-olla hoopis supipaja, et vaaritada poja lemmiksuppi. "Kui Silver helistab ja ütleb, et tuleb külla, siis ta lisab alati: ema, tee "seda" suppi! Nii et meil on selle nimi "see supp", aga tegelikult on viinerisupp," naerab Silvi. Muidugi teeb ta peale viinerisupi pidulikumaid roogi ka. Aga jõuluõhtul on laual ikka traditsioonilised jõulutoidud: sealiha ahjukartulite ja hapukapsaga, verivorstid, sült, pohlamoos, kõrvitsasalat ja piparkoogid. Liha teeb Silvi ise, sest poodides pakutavad maitsestatud praed pole tema meelest enam õige liha maitsega: "Need on sellised skandinaavialikud jõulusingid."

Armastus kandub ka toidu sisse

"Ma olen muidu üsna julge eksperimenteerija, aga mitte jõuluõhtul," ütleb Silvi. Tema kodus on päris palju kokaraamatuid ja ta naerab, et teeb mõttes süüa: "Kui ma uue raamatu koju toon, lappan seda, vaatan pilte, mõtisklen, mida võiks teha, kirjutan isegi servale mingeid märkmeid... ja tihti mu söögitegemine selle raamatu järgi sellega piirdubki."

Eksperimenteerimine aga tähendab, et Silvi võtab mõne oma kokaraamatutest küllaltki suvalise koha pealt lahti ja teeb toidu valmis. Kuna aga põnevaid retsepte on nii palju, siis sageli jõuabki uusi toite ainult korra valmistada. Refrääni osas on Silvi köögis pigem ammutuntud lihtsad toidud.

"Mulle meeldivad lihtsad toidud, puhtad maitsed, selle poolest olen ma ehtne Sõnn," ajab lauljanna oma maitse-eelistused tähtkuju kaela. Selliste ajaproovile vastu pidanud lemmikute hulka kuuluvad näiteks porgandipirukas ja tuunikala-quiche, värskekapsasupp frikadellidega, hakklihakaste, lihtsad pasta- ja vokitoidud.

"Ma elan ju üksinda hetkel, mis ma siin ühele inimesele ikka vaaritan," selgitab Silvi, et ega ta iga päev suur toiduvalmistaja pole. Selleks puhuks, kui kallid inimesed külla tulevad, on lauljannal kaks põhimõtet: süüa tuleb teha kiirustamata ja armastusega.

"Mulle ei meeldi sellised peod, mis toimuvad tööpäeva õhtul," räägib ta. "Kui tulevad külalised, siis ma tahan juba hommikul valmistuma hakata. Ja süüa tehes mõtlen armastusega neile, kellele ma süüa teen, siis see armastus läheb toidu sisse."

Järsku meenub Silvile, et tal on ju külmutuskapis üks kingituseks saadud lambakints: "Tõenäoliselt sellest saabki minu tänavune jõuluroog! Teine variant on, et lähen hoopis ise noortele külla ja viin tolle kintsu külakostiks kaasa."

Kui noored jõuluõhtu mujal veedavad, siis läheb Silvi külla sõbranna Tiiule, kes olevat suurepärane kokk ja perenaine. Külakostiks võtab ta näppu pudeli veini ja võib-olla ka mõne omaküpsetatud piruka või head tumedat šokolaadi. Aga jõululauale ei omista Silvi üleliia tähtsust, sest olulisemad on ikka inimesed, kes laua ümber istuvad: "Peame kalliks üksteise olemasolu ja kui me saame koos midagi head nautida, siis see on boonus."

On teinud elus ise ka tanguvorsti

Silvi ei pane liiga suurt rõhku sellelegi, et just 24. detsembri õhtul peaks olema koos poja või sõbrannadega. "Ma olen olnud jõululaupäeval ka täitsa üksi kodus, söönud verivorsti ja televiisorist jõululauludele kaasa laulnud," lausub ta. Kõige suurema jõuluelamuse on Silvi saanud aga neil mõnel korral, kui teda on jõuluõhtul kutsutud kirikusse laulma. "Ma olen usklik inimene, ehkki mitte traditsioonilises mõttes. Neil kordadel on kirikus olnud mingi eriline tunne ja ühtsus kõige kõrgemaga," ütleb ta.

Kõige tähtsamad olid jõulud sel ajal, kui poeg Silver oli veel väike. "Siis oli väga oluline, et meil oleks kodus päris kuusk. Teinekord sai seda puud hirmsa külmaga üle hangede lohistatud," meenutab Silvi.

Tema enda lapsepõlv möödus nõukogude ajal ja nende peres jõule peaaegu ei tähistatudki. Kuusk oli küll selleks ajaks toas. Samas võiks öelda, et siiski tähistati, sest kui mindi usklikule vanatädile maale külla, võis juhtuda, et tehti koos ka jõuluvorste ja just nimelt jõululaupäevaks. Ühel korral kohe kindlasti aitas Silvi vanatädil tanguvorsti teha. "Minu lapsepõlvekodus tähistati kõiki tähtpäevi, nii jõule kui ka sünnipäevi, suhteliselt vahelduva eduga: vahel põhjalikult, vahel peaaegu üldse mitte," meenutab kevadel 60. sünnipäeva pidanud lauljanna.