Kas kolm rooga saab valmis 30 minutiga? (14)

Ja veel kirjutab ta: "Ära muretse, kui kipud alguses ajaraamidest natuke välja jääma ja su köök on nagu seapesa – see käib asja juurde, ja mida rohkem sa uue meetodi järgi süüa teed, seda osavamaks sa muutud."

Ära muretse... Kena lohutus küll!

Õhtulehe katse tulemus: poolteist tundi rokkamist, ja köök on just selline, nagu Jamie ennustab – tõeline seapesa. No ja tunnikest ajaraamidest väljamurdmist saab tõesti kirjeldada sõnaga "natuke". Boonuseks kaks tundi köögi koristamisele kulunud aega! Millele tuleks lisada ka kraami kokkuostmiseks ehk poodlemiseks raisatud tubli 60 minutit.

Ahjaa, Jamie mainib, et ta ei kavatsenudki teha säästu-kokaraamatut ning et selles on roogi, mis peaksid rahuldama ka tõelisi gurmaane.

Poekott saab selline, nagu läheks nädalaks metsa

Pärast Jamie raamatu pikka käes kaalumist jäid kiirkokkamise katseks sõelale mõned kanaroad, millest viimaks sai välja valitud kanapirukas, lisandiks porganditamp ja herned, ning desserdiks marjad kreemiga. Kindlasti mitte kõige keerulisem retsept, aga – poest lahkudes on kott selline, nagu läheks nädalaks metsa.

Mulle meeldib süüa teha, ent mitte nii väga poes käia. Nüüd liigun ma aga riiulite vahel eriti nõutu näoga ja otsin miskit cr?me fra?che’i ja vaniljepastat. Esimene on vajalik komponent kanapiruka, teine magustoidu juures. Aga mida pole, seda pole. Ka Tallinna tõenäoliselt kõige paremas kaubamajas.

Esimese produkti puhul on abiks lahke müüja, kes soovitab cr?me fra?che’i segada kokku võrdses koguses rõõsast koorest ja hapukoorest; teise puhul on hüva nõuga abiks gurmaanist sõber, kelle sõnul saab vaniljepasta kenasti toorjuustust ja vanillsuhkrust.

Nii nagu Jamie õpetab, kraamin ma kodus sahtlitest välja vajalikud potsikud ja sätin need koos söögikraamiga kenasti järjekorda. Etteruttavalt olgu öeldud, et juba kümme minutit pärast söögiteo algust valitseb köögis totaalne kaos ja kindlasti on parajasti kadunud just see ports, mis järgmisel hetkel pannile või potti peaks kaduma.

"Kanapuljong," kaagutan nagu kana

Pliidikell näitab 19.17, kui annan iseendale käsu: start!

Pliit sisse, kuumuseks märgin 200 kraadi. Veekeetja keema, pann pliidile. Esialgu näikse kõik veel sujuvat. Ka kanafilee lõikumine.

Pann juba säriseb, kui fileega ühele poole saan. Kana pannile lennutatud, sukeldun raamatusse: "Samal ajal puhasta kiiresti talisibulad ja pese seened ning viiluta need ühekorraga köögikombainis. Lisa kanaribadele 1 kuhjaga supilusikatäis jahu ja sega. Lisa 2 teelusikatäit sinepit ja 1 supilusikatäis cr?me fra?che´i ja 300 ml kanapuljongit ning sega hästi läbi."

"Nii, jahu läks."

Tegelikult ma ei räägi iseendaga, vaid püüan närvide rahustamiseks fotograaf Teedule oma tegevust kommenteerida.

Jahu kipub panni põhja kinni jääma. Pole ka ime, sest olen unustanud õli! Esimene tagasilöök on käes. Õnneks mitte kõige hullem, sest filee mahl ja seened pole panni põhja päris kuivana hoidnud.

"Kanapuljong, kanapuljong," kaagutan nagu kana. "Tule lahti, raisk!" kõlab esimene vandesõna. See oli mõeldud puljongikarbi kaanele.

"Nii, kanapuljong on nagu niuhti valmis."

"Rebi tüümianilt lehed ja sega pannile, riivi juurde veidi muskaatpähklit," loen targast raamatust. Lehtede rebimine on omaette kunst, muskaatpähkli riivimine on lihtne. Hetkeni, kui pähkel panni potsatab.

"Pe**e!" kostab spontaanne karjatus. "Ruttu uus muskaatpähkel!" Õnneks on pakis veel kaks varupähklit.

Viimasena lähevad pannile sool ja pipar ning kaste jääb pliidile hauduma.

Taina paberist välja-keeramine võtab igaviku

"Oo, maitse on päris hea!" kiidan ennast, enne kui pann kaane peale saab.

Seejärel võtan ette porgandid, nendest peab saama peene nimetusega roog porganditamp. Viilutatud porgandid lähevad potti, vesi peale.

"Kalla peale keedetud vesi," loen nõutult. "Kui palju ma seda vett pean peale kallama!?" küsin iseendalt.

Pliit torpedeerib üritust, sest on ennast vahepeal salaja välja lülitanud. Samal ajal kui kana ja porgandid hauduvad, rullin piruka jaoks lahti lehttaigna.

"Higipull on juba otsaees, aga ma ei tea, kas see on kuumusest või suurest erutusest," kirjeldan fotograafile oma seisundit. Kella poole ei julge vaadatagi.

Pool tundi on juba kindlasti täis.

Ainuüksi taina paberist väljakeeramine võtab igaviku. Vähemalt tundub nii.

Viimasel silmapilgul saan porgandid päästetud, sest juba kipuvad mõned poti põhja kinni jääma, veesorts aitab.

Lõpuks saan taina paberist välja ja õhukeseks rullitud. Kana läheb ahjuvormi, tainast müts peas. Ja siis ahju. Veerandtunniks.

Pann uuesti puhtaks ja uuesti kuumaks. Tükk võid ja lusikatäis jahu peale, lisaks ülejäänud puljong ja mündilehed. "Klopi kaste vispliga mõnusalt ühtlaseks ja mullitavaks," soovitab Jamie. Tere talv! Vispliga panni kallale. Nagu köök veel vähe rokane oleks. Jääb ära.

Järgmisena peaksid pannile minema viilutatud salatilehed (!) ja külmutatud herned. Kuid kauss salatilehtedega on kadunud. Nagu ka käärid, et hernepakk lahti lõigata.

"Ma lähen hulluks! Kus on käärid?" karjun fotograafile, kes pole tegelikult milleski süüdi.

Viimaks kallan viilutatud salatilehed ja külmutatud herned pannile, lisaks poole sidruni mahl. Haudugu nüüd kaane all!

"Mikser! Kõik on kadunud! See pole ju väike asi!"

Jamie soovitab oma raamatus lahkelt vahepeal mõned mustad nõud puhtaks pesta. Jällegi tore soovitus, aga minusugusel kobakäpal – nüüd söandan ennast selle tiitliga juba julgelt premeerida – selleks küll aega ei jagu. Lisaks on kraanikauss mõistetamatul kombel igasuguse sodiga ummistunud.

Aga... Vahepeal on kanapirukas ahjus valmis saanud.

"Miks see pliit välja läheb, raisk, miks see pliit välja hüppab?!" kuulen ennast kõrvalt karjumas. Tegelikult pole vaene pliit milleski süüdi. Süüdi on kokk, kes potte-panne plaadil liigutab, misjärel tark riistapuu ohutusnõudeid järgides ennast automaatselt välja lülib.

Loomulikult on kadunud kinnas, millega pirukas ahjust välja võtta. Piruka välimus polegi kõige hullem.

Aeg on marjade ja magustoidu juurde asuda. Laotan mustikad, maasikad ja vaarikad vaagnale, nagu tark raamat õpetab. Peale sorts arooniamahlamorssi, sest leedrimarjamahla, nagu retseptis kirjas, pole kuskilt võtta.

"Mikser! Kõik asjad on kadunud! See pole ju väike asi!" Vahustan mikseriga vahukoore ja vanillipasta. "Ära niipalju lase, sa lased selle võiks," hoiatab fotograaf.

Kõik. Valmis.

Kell on kolmveerand üheksa, kui ma stopperi mõttes kinni vajutan. Tund aega üle! Kaks korda on mulle ringiga sisse tehtud! Masendav.

Serveerin kanapiruka koos porgandite ja hernestega. Fotograaf Teet sööb ja kiidab. Endal on kadunud igasugune isu.

Kell üksteist lõpetan köögi koristamise. Tunnen, et olen teeninud ära ühe külma õlle. Selle tundmise juures selgub, et külmkapis õlut pole, olen selle unustanud lauanurgale.

Täiuslik punkt täiuslikule õhtule.