Sibulavihkajast sibulasõbraks? (8)

Sellel, miks osa inimesi jumaldab ja teine osa vihkab sibulaid, on omad põhjused. Vihkamine saab enamasti alguse lapsepõlvest. Kustumatult ebameeldiv mälestus võib olla kunagisest koolisupist, kus ujusid valkjad keedetud sibula tükid.

Sunduslik muutub ebameeldivaks

"Minu ema keetis kodus suppi nii, et pani terve sibula supi sisse, hiljem õngitses selle välja ja viskas minema," räägib Erle, kes on tänu oma mehele sibulaga siiski sõbrunemas.

Näib, et ka kokandusguru Maire Suitsu on sibula suhtes pigem tagasihoidlik kui pillaja. Ka nendes Suitsu retseptides, mis ohtralt füüsilist sibulat nõuavad, on kogused minimaalsed – üks väike või kaks keskmist sibulat. Kastmete maitsestamiseks soovitab ta tihti sibulapulbrit. "Kõik mis on sunduslik, on inimesele, vastik!" – sõjaaegse lapsena on Mairel omad mälestused. Aeg oli raske, ainsaks kurgurohuks olid piimas keedetud sibulad. Sestap võib mõista Maire ja tema eakaaslaste jahedust sibulate suhtes.

"Olengi sibulakoorimise ära unustanud, kasutan toitude valmistamisel sibulapulbrit ja Meira kuivatatud sibulalaaste," ütleb ta. Ainult toitudes, kus sibul peab füüsiliselt sees olema, nagu sibulasupp, ta neid loomulikult ikka kasutab.

Eriline maitseehmatus on paljude jaoks aga see, kui hakitud mugulsibul on segatud koore ja majoneesiga kartulisalati hulka. Ärge kiusake sibulaga külalisi, sööge ise üksi, kui teile meeldib! "Seda enam, et igas seltskonnas on neid, kes lihtsalt ei talu sibulat," lisab Maire.

Paljud kunagised sibulavihkajad on sibula enda jaoks ootamatult avastanud ja seda koguni hakanud armastama. Pärnulanna Ingrid räägib vaimustunult ühe oma töökaaslase ema valmistatud sibula-lehttainapirukast: "Mahlane ja magus pirukatäidis, mitte keegi meist ei tulnud selle peale, et see on sibulapirukas. Igatahes oli see jube hea!"

Palju oleneb serveerimisest

"Praetud sibulad ei ole tavalised sibulad, vaid tõeline maius," leiab ka Maire. "Mugulsibul sisaldab ohtralt suhkruid, mis praadimisel karamellistuvad, ja see ei maitsegi enam nagu sibul." Maire Suitsu leiab, et võib-olla siit algabki paljude jaoks arusaam, et sibul ei pruugi alati kibe olla. See julgustab köögis edasi katsetama.

Telekokana on Maire paljudes oma retseptides pakkunud välja variandi, kus sibulat hautatakse õli ja vee segus madalal temperatuuril senikaua, kuni ta muutub kuldkollaseks ja läheb pehmeks: "Siis sibulamaitse säilib, kuid tal ei ole enam seda äkilist kurja maitset. Vaat niisugust sibulat annab absoluutselt igas toidus kasutada, see on kõigile vastuvõetav."

Kes sellise sibula suudab juba ära süüa, võib Maire Suitsu sõnul toitudes kasutada järjest sagedamini vähem praetud sibulaid. Väike hoiatus temalt siiski: "Sibul on väga võimukas, ta kipub varjutama teiste toiduainete maitset. Eriti pidude puhul võiks kõikide sööjatega arvestada – sibulat võib serveerida erineval moel, toitu võib valmistada ka maheda maitsega sibulasortidest." Sibula võib lauale anda kas siis praetud kujul või toorelt hakituna eraldi kausikestes. Siis on kirik keset küla.

Kui tahta kedagi sibulat sööma meelitada, siis võiks alustada porrurõngaste, suvisibula sirge valge osa või pärlsibulatega. Kõige tähtsam on kogu asja juures mitte probleemi tekitada, kui keegi nokib lauas teie kõrval oma taldrikust kahvliga sibulatükikesi välja. See on lihtsalt üks käsitöö eriliike.