Pimedatel oma toidublogi (3)

Just-just – ka nägemispuudega inimesed kasutavad usinalt arvutit ja tänu ühele ettevõtlikule naisele õpivad nüüd iseseisvalt süüa tegema.

"Ühel septembrikuuhommikul nägin ma bussi oodates juhtkoeraga naist: ma vaatasin, kuidas nad tulid üle tee, kui raske oli leida suure automüra sees turvalist tunnet tee ületamiseks. Ta läks mulle väga hinge ja ma mõtlesin kogu päeva sellele noorele inimesele," meenutab Eesti ühe suurima toidublogi toidupildid.blogspot.com) pidaja, viljandlanna Sille Varblane. Juba samal õhtul kohtus ta selle pimeda naise Maarja Haameriga oma tuttava sünnipäeval.

"Kui Maarja proovis minu kaasa toodud kooki, küsis ta, kas ma õpetaksin teda kooki tegema. Et ta ei ole seda kunagi teinud, kuigi leiba on oma elus küpsetanud," räägib Sille. Ja nii Maarja ja Sille ühte kööki sattusidki.

Pärast esimese koogi tegemist ohkas Maarja, et peaks selle retsepti kuidagi internetti üles saama – siis saaks ta seda ka oma sõbrannadega jagada. Juba mõne tunni pärast helistas talle Sille ja uuris, milline peaks olema nägemispuudega inimestele mõeldud blogi, et neil oleks seda lihtne kasutada.

Suhkrut ei saa pimedad karamellistada

"Pimedate elu lihtsustavat arvutiprogrammi segavad pildid teksti vahel ning keerulised veebilahendused," teab nüüd Sille. Nagu sedagi, et tavalised retseptid on mittenägija jaoks väga puudulikud.

"Me näeme, millal ja kuidas on vaja segada, kaua küpsetada, keeta, praadida. Pimedal ei ole neid toetuspunkte, neile on vaja kellaajalisi juhiseid," selgitab Sille ja muigab, et kui ta ükskord hakkliha pelgalt kella vaadates praetud sai, oli see ikka üks päris suur ettevõtmine.

Sille teab nüüd tänu Maar­jale, et pimeda jaoks ongi toidutegemisel kõige raskem see, et mõnda asja ei saa ilma nägemata teha. "Ehk saan selle blogiga aidata kaasa pimedate võimalustele teha huvitavamaid ja maitsvamaid toite," loodab Sille.

Samas aga on ta saanud selgeks, et on terve rida toite, mida pime inimene teha ei saa. Näiteks karamelliga magustoidud, kus tuleb suhkrut teatud värvuseni pruunistada ja siis tuline vesi lisada. "Teha ei saa neid toite, mille valmimist on võimalik kindlaks teha ainult visuaalse vaatluse põhjal," selgitab ta.

Enne nägemispuudega inimestele mõeldud internetipõhist kokaraamatut oli Maarja teinud küpsisetorti, leiba ja lihtsamaid toite. Ta ei olnud kunagi valmistanud aga hakkliha- ja lihatoite, samuti ei olnud kokku puutunud toore munaga. "Nüüd on ta juurde saanud usku, et ta saab hakkama ka keerulisemate toitudega," on Sille rahul.

Paar uut retsepti kuus

Maarja Haamer kinnitab, et on sellest blogist saanud toidutegemisel innustust ja jagab seda ka oma sõpradega. "Üks minu pime tuttav oli väga üllatunud, et kotlette ja pannkooke saab muffinipannis teha," toob ta näiteks.

Sest lisaks põhjalikult lahtiseletatud retseptidele, mida pimedate arvutiprogramm neile ette loeb, annab Sille aegamööda seal ülevaate ka abivahenditest, mis nägemispuudega inimeste elu köögis kergendavad.

Ka teine pime noor naine, Kairi Kivitar, kiidab blogi: "Seda on lihtne kasutada, sest see on pimedale käepärane ja hea lihtne kasutada." Sille on saanud tagasisidet, et Viljandi Pimedate Liidu arvutikursustel õpiti isegi tema blogi kasutama.

Sille märgib, et tavalisse toidublogisse on retsepte palju lihtsam kirjutada, sest sinna saab lisada selgitavad pildid, mis asendavad paljusid sõnu. "Pimedatele mõeldud retseptides peavad sõnad asendama pilte ja see on juba tunduvalt raskem," lausub ta. Ja lisab, et selle blogi pidamine on talle kõige rohkem õpetanud, kui oluline on nägemine ja kui raske on pilti asendada sõnadega.

Et selliste retseptide kirjutamine on ajamahukas – ka kõik tuttavad toidud peab Sille uuesti põhjalikult valmistama, et kirja saaksid kõik kellaajad ning pisimadki nüansid –, nägemispuudega inimeste toidublogisse väga sageli uusi retsepte ei ilmu. Aga paar korda kuus tasub nägemispuudega inimestel sellele leheküljele vaadata kindlasti.

Õhtuleht avaldab Sille blogist siiski nägijatele mõeldud ehk lühemad retseptivariandid.