Toiduuudised

Paberõhuke kallivõitu filotainas vajab aega ja erilist kohtlemist (1)

Agnes Männiste, 4. oktoober 2008 00:00
POLE HULLU MIDAGI: Sille usub, et kui mõningatest käsitsemisreeglitest kinni pidada, tuleb filotainaga toime ka üsna kogenematu küpsetaja. Foto: Svetlana Zaitseva
Filotainas pole Eesti perenaiste seas eriti levinud, kuna sellega pole just kõige lihtsam ümber käia ja 200kroonine kilohind ei kutsugi just väga katsetama. Seepärast tegi SL Õhtuleht Eesti suurima toidublogi pidajale Sille Varblasele ettepaneku filotainast proovida.

Sille oli plaaninud filotainast küpsetada juba enne SL Õhtulehe ettepanekut, ent plaanist kaugemale polnud veel jõudnud. Enne meiega kohtumist küpsetas ta endalegi uudsest materjalist mitmeid maiustusi ja katsetas ka taina valmistamist. Kodutööd aitasid teha kokaraamatud ja internet.

Meeldiv ja mugav käsitseda, iseloomustas Sille seda Kreekast pärit imeõhukest tainast, millega sobib asendada lehttainast, ent mis on viimasest palju rasvavaesem. Filotainas passib hästi nii magusate kui ka soolaste suupistete valmistamiseks, aga sellest võib teha ka plaadipirukaid ja proovida tasub Napoleoni kookigi.

Pea kinni reeglitest

Sille rõhutas korduvalt, et midagi keerulist filotainaga toimetamises pole, ent see nõuab lihtsalt veidi rohkem vaeva kui mis tahes teine tainas ja kinni tuleb pidada teatud reeglitest.

Kõige parem on tainas külmikusse sulama võtta eelmisel õhtul, kuigi Sille sulatas seda kolm tundi toatemperatuuril. Sulatama peaks kindlasti kinnises pakendis.

Enne taina kallale asumist on õige valmistada täidised. Filotainasse sobivad kõvemad ja kuivemad täidised, muidu kipuvad tainalehed liigselt märguma.

Kuna filotaina lehed on imeõhukesed ja koosnevad peamiselt jahust, kipuvad need õhu käes väga kiiresti kuivama, seetõttu neid lahtiselt kusagile seisma jätta ei tohi. Internetist leidis Sille enda sõnul palju soovitusi panna filotaina lehtede peale märjaks tehtud ja hästi kuivaks väänatud rätik. Ent sellisel juhul jääb siiski oht, et rätik ei ole nii kuiv kui vaja ja tainas muutub jahutombiks. Sillele tundus kindlam katta tainalehed toidukilega. Tainast ei tohi puutuda isegi mitte märgade kätega, siis muutub see vedelaks.

Samas on kuiva filotainaga kerge ümber käia – see ei kleepu ega kortsu, selle võib hetkeks hunnikusse jätta ja siis jälle siledalt lahti laotada, nagu oleks tegemist pigem riide kui tainaga.

Pintselda iga lehte võiga

Kõik tainalehed tuleb eraldi pintseldada üle sulavõi või õliga. Selleks panna tainaleht töölauale ja pintseldada üle, siis panna peale järgmine tainaleht ja jälle pintseldada jne. Sellest, kui paksu küpsetist soovitakse, sõltub ka üksteise otsa laotavate tainalehtede arv.

Õli- või võikiht ei lase tainalehtedel ahjus üksteise külge küpseda ja nii jääb tulemus kihiline. Sille eelistas tainalehtede määrimiseks võid, kuna siis on lehti tema sõnul parem liigutada.

Filotaina võib ka ise kodus valmistada, kuigi nii õhukeseks nagu poe oma tainast rullida ei õnnestu. Sille katsetas 5–6 retsepti, enne kui leidis sellise, millest tehtud küpsetised kõige rohkem poetainast tehtutega sarnanevad.