PERE KIRJANDUSTEADLASEST PEAKOKK: Peeter Olesk teab koduse külmiku sisu pooliku sibula ja viimse konservini, olgu Saraatovi uks lahti või kinni.Foto: Andrus Esko
Andrus Esko 11. veebruar 2006 00:00
Kirjandusteadlane Peeter Olesk läheneb kodusöögimajandusele süsteemselt. Süsteemi kuuluvat 17aastast külmikut täidab põhiliselt tema, tühjendamine käib koos abikaasa Sirjega. Kord-paar nädalas löövad tühjendamisel kaasa ka külalised.

Oleskite vana hea Saratov on pärit 9. maist 1987 «kui me siia majja kolisime» ja kui «oli selge, et ilma külmkapita ei saa».

Saratovit ei valitud kaubamajas mitte margi või hinna, vaid mahutavuse järgi – et «kui palju ruumi on kahele inimesele vaja. Ei saa öelda, et kapp oleks suur, ülemine sügavkülma osa – kust vaatab vastu tükk pekki (tihastele) ja poolik pudel viina (söögiisu tõstmiseks) – on veel eriti tilluke. Ent: «Me oleme temaga rahul. Ta kuulub meie jaoks suurde süsteemi.»

Pere peakokk

Suurte vuntsidega perepea ise kuulub artiklitest ja esinemistest elatuvate vabakutseliste hulka. Kodustegutsejana orienteerub ta majapidamises nagu kala vees.

Söögialasesse süsteemi, mis hõlmab ka külmikut, kuuluvad: kelder, sahver, jahukast, leivakast, puhvetikapp, maitseainetotsikute ning tee ja kohvi riiulid pluss omatehtud veiniriiul.

Korralikus jahedas keldris hoitakse teadagi mida. Sahvris on puljongivürflid, kaerahelbed, äädikas, kümmekond sorti toiduõlisid (raps, küüslauguga raps, kõrvits, päevalill, linaseeme, maitsestatud segud oliivi alusel).

Vürfleid kasutab pere vuntsiline peakokk suppide valmistamisel – kondileeme keetmisele ei raatsi alati aega kulutada. Õlid on praadimiseks ja salatitesse. «Ainuke koht, kus mul läheb margariini vaja, on, kui teen kooke.»

Mõned maitseained on toodud Tallinnast. «Iga kord ei ole kindel, kas sa Tartust saad aniisi või rosmariini.» Milleks neid vaja? «Maitse järgi paned, kuhu tahad. Mina rakendan neid kõige rohkem suppides. Mõlemad on tervislikud. Kuid sul on lõõrid korras, on elu tunduvalt parem.»

Aniisi kulub ka magustoitudesse ja kohvi sisse. Kohv on tavaliselt «see, mida Sirje poest ostab», millele lisatakse «mõne külalise puhul kardemoni või kaneeli». Teesid tembib 6–7 sordist kokku Peeter. Lemmik on kibuvits, juurde näiteks estragon ja/või Indiast toodud (üks tudeng tõi) teesiirup. Lõplik timmimine sidurilõiguga. «Mul püsiretsepti ei ole. Nii nagu parajasti tahan, nii kokku segan.»

Kõik, mida kokkajal vaja

Puuviljavaagen on kirjastuse Ilmamaa kingitus asutajaliikmele. Põhiartikliks on sellel aastaringi õunad. «Meid on varustanud Võru endine maavanem Tiit Soosaar.» Poes müüdavad Poola ubinad ei ole põlu all. Mürgitamist Oleskid ei pelga – «Ei näe vahet. Me oleme kõik niikuinii juba mürgitatud.»

Veiniriiul on «ühest ajakirjast maha viksitud», põhimõtteks: «Mulle öeldi, et teatavad veinid peavad olema riiulis külili.» Parajasti külitab seal pudel Mandragorat, mis «läheb minu juuksurile, tema armastab veini». Peremees ise on «rohkem muude jookide peal, sest vein tahab korralikku seltskonda, korralikku juustu ja aega».

Ajapuudusel ei pruugi härra kirjandusteadlane ka viskit. Konjakit ei armasta – «Ma ei tea, mida tema kõrvale süüakse.» Seega on vuntsikandja põhiliselt Presidendi pilsneri peal. «Ja ma olen alati armastanud haljast viina. Jüri Pihli auks joon tavaliselt Saaremaa viina. Söögiisu tõstmiseks, muidugi külma, aga ma olen näinud ka meest, kes ütles, et tema tahab tingimata juua sooja. Maitse üle ei vaielda. Kui talle meeldib, las käia!»

Oleskitel käib külalisi iga nädal. «Nad ei tule siia aega veetma. Me teeme siin vaimset tööd. Selle juurde kärakas üldiselt ei sobi. Pealegi on paljud autodega, järelikult jääb alkohol ära.»

Kööki ehib puust pütsik, pärit Avinurmest, Ida-Viru Maavanema Rein Aidma kingitus. Selle kaane all on pakkides jahud, «mida läheb korralikul kokal vaja». Jahukast on alati täis, nii et: «Seda probleemi, et mõni külaline jääks nälga, meil tõesti pole olnud.»

Kontrollitud kogemustel valmib kõige kärmem roog hernejahust. «Näiteks kui mees, kes tuleb meile alati ette teatamata – kindral­leitnant Johannes Kert –, jõuab uksest sisse ja lauda istuda, on talle pannkook juba valmis.»

Stiilselt osalevad söögimajanduses ka Oleskite raamaturiiulid (neid laiutab eestiaegsel parketil rohkem kui palju).

«Kord aastas kingitakse meile üks kõrvits. Kuni ma ta ära teen, peab ta kuskil seisma.» Raamatute seltsis oikutades ootab kõrvits kolme kilo suhkrut – «Vähemaga sa korralikku kõrvitsakonservi ei tee!»

Hommikul puder, õhtul praad

Suure kaarega jõuame köögis külmiku juurde. «Saratov» nurrub mahedalt. Tema ülesandeks on a)hoida toiduaineid külmas ja b) säilitada valmisvaaritatud sööke, mida korraga ära ei sööda.

«Väikest kogust on veel keerulisem teha kui suurt,» tõdeb peakokk. «Hommikuse tatrapudru (mis valmib ämma järgi hakitud sibulaga) sööd tõesti ära, aga mulgiputru kõike korraga pintslisse juba ei pista.»

Peakokk loetleb külmiku varusid: piim, hapukoor, munad, teraline kohupiim, juust, karp kilu, poolik sibul, tursamaks, 2 purki rohelisi herneid, ananassilõigud, sealihakonserv, majonees, sinepid, konserveeritud till, purgitäis adžikat, teine kuivatatud tomateid… Ja ennäe, kui Saratovisse piiluda, siis akuraat selline sisu seal ka vastu vaatab!

«Ma pean ülevaadet omama,» mainib peaettevõtja tagasihoidlikult. «Lihtsalt sellepärast, et kui mul on poodi asja, ei ostaks midagi, mis mulle meeldib, aga mis on kodus juba olemas.»

Külmik lahendab konflikte

Saratov jahutab kahe inimese varusid. Pluss lisandused. «Suviti on meil külalisi vähem, aga sügisest kevadeni peab siin olema ka ühe külalise tagavara.»

Nõnda on nurruja üsna pungil täis. «Naabrimees Urmas Mägioja teeb väga head sülti ja annab ka meile. See tuleb tingimata külmkappi panna, nii et mõnikord peab ruumi tegemiseks midagi välja tõstma, näiteks majoneesi.»

Külmiku põhisisustaja on peakokk: «Korra looja olen mina. Me lepime kokku, mis seal peab olema, vastavalt sellele, mida me tahame süüa. Sirje ostab teinekord, mis talle väga maitseb, näiteks pelmeene.» Vastukaaluks on külmiku sulatamine abikaasa peal. «Tema tunneb neid nõkse.» Honoraridest ja proua palgapäevadest külmiku täitmine ei sõltu. «Meil ei ole kombeks osta midagi pöörast.»

Jääb vaid täpsustada, kes on need korduvalt jutuks tulnud külalised, kes Oleskite külmikuga sõprust peavad. Mis asju siin Tähtvere pargi servas üldse aetakse? Perepea jääb sellel teemal süsteemselt salapäraseks:

«Mõnikord on need mingid konfliktid, mida tuleb lahendada. Mõnikord kriitilise olukorra analüüsid. Mõnikord lihtsalt hetked, kus inimene otsib kohta, kus ennast maandada – istub paar tundi, ei taha süüa, joob teed või kohvi, räägib südamelt ära…»

Mis külmkapis toimub?

Milleta Oleski­te külmkapp on lage?

Meil on kapis alati teraline kohupiim, mida sööme salatina, lisades porgandit, kala, peeti. Sirje jaoks on kapp lage, kui seal ei ole piima. Tema tahab putru tingimata süüa piimaga. Minu jaoks on külmik lage, kui ei ole juustu.

Mida Saratovis kunagi ei leidu või mis võib seal seista kas või aasta?

Tabasco seisab meil mitu aastat. Ta ei saa rutem otsa, või sa mürgitad enese ära.

Mille sa viimati sügavkülmast avastasid?

Ma käin ju tema juures päevas mitu korda. Mis avastusi saab seal olla?

Mis Saratovit koristades alatasa minema visatakse?

Tõtt-öelda ei tule midagi niisugust meelde. Tark inimene ei oska kunagi lihtsalt niisama. Me ostame selle järgi, mis oleme kokku leppinud. Me ei osta ülearust.