Ta on üks päris tavaline Ukraina kutt. Vähemati nõnda ta ennast algatuseks tutvustas. Heledad silmad kaleda läikega, kuid teraselt iga viimset kui detaili salvestamas. Pikk ja jõuline, kuid miimika reetmas haprust, ehk isegi haavatavust. Ta polnudki põgenik ses kõige klassikalisemas mõttes, sest on siia saabunud juba mitu aastat tagasi.  Tema siinsed kõrgkooliõpingudki on juba lõpusirgele jõudmas.

Ma sain kiiresti aru, et ta on läbipõlemise äärel, soovimata seda enesele mitte mingil juhul tunnistada.