Kes teab, mida on õigeim teha olukorras, kuhu me jõudnud oleme? Iga päev toob ainult uskumatuid uudiseid uskumatust õudusest, brutaalsusest, rõlgusest, mis omakorda viskab alati õhku veelgi suurema küsimärgi uskumatusest, et selline asi üldse XXI sajandil Euroopas võimalik on. Kas on õige end uudistest sootuks isoleerida või siiski kogu voos kaasa ujuda, teadmata, kuhu see välja viib? Kui palju sõda on meie teadvuses ja südames liiga palju, et see meie loovuse halvab ja õnnelätted uputab?
Need teemad tulid ühel õhtul üles sõprade ringis, kes me hoopis kirjanduslikel eesmärkidel kogunenud olime. Sest sõda, mis ka meie põlvkonnale viimased aastakümned oli juba pigem nagu kirjandus ja filmikunst kui päris-lood, on nüüd raamatust välja murdnud ja toda kultuuri kõige uuemal ning vanemal moel hävitama asunud. Seekord sellise mastaabi ja jõuga edenedes, et riputanud kogu inimkonna eksistentsi ühe hiiglasliku küsimärgi külge.
Tõsi, kuigi me teadsime juba 2014. aastal, et sõda on Euroopas uuesti oma hävitustule süüdanud, ei jõudnud tema globaalne ambitsioon toona meieni, tavainimesteni.
Kommentaarid (0)