EVELIN ILVES | See ilmselt ongi tõeline Põhjala meditatsioon ja jooga sõna kõige täpsemas tähenduses! (1)

Ma natuke pelgan sügise saabumist. On justkui pisuke ent alaline hirm kogu looduse närbumise ja nõnda ulatusliku suremise ees. Kevadise lapsukesena vaimustun kõige enam siiski ärkamisest ja tärkamisest, sellest, kui kõik on uus ja loovat energiat tulvil. Saabumine toob samuti hulga armsamaid tundeid kui lahkumine. Armunud lindude võidulaulud on ju määratult inspireerivamad kui lahkujate kurvad kluugud, mis nüüd juba ärevalt taevasse on tõusnud.

Kuid küpsemine on ses osas toredaid muutusi toonud. See teadmine tekkis juba ammu, et igal aastaajal on tegelikult midagi eriti toredat ja iseloomulikku kaasa tuua. Ent juba lapsena tundsin, kuidas perepuhkus Krimmis paari nädala möödudes alati suurt koduigatsust sünnitas. Silm ja süda väsisid sest värvide küllusest ja uhkest lopsakusest ning tasapisi saabusid lapse unedesse pastelsed rahulikud toonid ning minimalistlik ja askeetlik taimestik. Põhjala vaikus on tuhandeid kordi ülevam kui lõunamaine sigin-sagin, kära ja möll – see sai selgeks varases nooruses ja on aastatega tasapisi muudkui süvenenud.