Ma ei mäleta, et oleksin kunagi olnud puhkuse viimasel päeval nii suures stressis. Selja taga olid Eesti idüllilistes paikades veedetud 25 õndsuslikku päeva, vabad aja- ja mistahes survest. Puhas kulgemist enese ja looduse rütme järgides. Tulemas olid orav-rattas-12-tunnised tööpäevad ülesköetud kuumas linnas. Viimane puhkusepäev algas hommikuuduse heleroosa meresuplusega kristallselges õrnsoolases vees. Inglite saare rannikul. No mitte ainuski keharakk ei ihanud linna ja töhe, sest suur suvi oli ju äsja oma ekvaatori saavutanud ning viljade valmimise ja koriluse külluseaeg seisis alles veel ees. Mis võiks küll seda masendavat muutust tasandada?
Esimese leevenduse pakkus ootamatult pikk pühapäeva pärastlõunane praamijärjekord Heltermaa sadama kail.
Kommentaarid