Evelin Ilves
Foto: Ene-Liis SemperEVELIN ILVES | Ma pole nii rikas, et kodumaal puhata? (5)
„Igal eestimaalasel võiks olla kohustuslik kevadpuhkus, mille peaks veetma looduses!“ ütles äkki keset rammusate nurmenukkudega pilgeni täis karjamaad võrratut kimpu kokku siduv sõber. „No kust muidu saab üks linnas elav tööinimene aimu, kuidas kevadel tärkab uus elu? Milline ime see on! Ja kuidas sellest kõigest sõltub meie igapäevane elu…“ jätkas ta mõtlikult ning jättis sellele järgnenud kandva pausi täita südamest rõkkavatele laululindudele, kes usinasti pesa ehitades, oksaraag nokas, üle meie peade siksakitasid. Neid töökaid koorilauljaid jääb Eestis igal aastal tuhandete kaupa vähemaks, sest me hävitame süstemaatiliselt nende kodusid. Kuid üha enam kaasmaalasi ei tea või ei mõista seda, sest nad on kaotanud kontakti loodusega, see tähendab tegelikult – terve eluga.
Linnaelu toodab inimesi, kelle jaoks lindudel pole liike ega nime. Linnud karjuvad nende kõrvade jaoks ja selle vastu aitavad ainult kahekordsed pakettaknad. Metsalilled ja rohuaasad on ohtlikud padrikud, kus varitsevad puugid, ämblikud, ussid ja veel tundmatud tõved, mille eest tuleb end kaitsta vee-ja vapustuskindlate varbast pealaeni kinninööritud ülikondade ja pihustatavate mürgidosaatoritega.
Mõni naerab eelneva jutu peale. Kuid ei. Saare peal suvekohvikut pidades nägin sääraseid kaasmaalasi oma silma iga jumala päev.
Kommentaarid