Evelin Ilves

Foto: Mari Luud
Kolumnid
14. mai 2022, 08:49

EVELIN ILVES | Kui sa ikka terapeudiga sügavamat kontakti ei saa või usaldust ei võida, siis on vastuvõtuaeg puhas aja-ja ressursi raisk. Aga kuidas seda vältida? (1)

Viimasel ajal enam muud ei kuulegi kolleegidelt, kui et iga teine patsient tuleb vastuvõtule, kaasas põuetäis ärevust, veekalkvel magamata silmi, puperdav süda ja valutav pea. Sõltumata erialast tundub, et vaja oleks lisaerialana ka psühhiaatriks spetsialiseeruda, sest vaimse tervise probleemidega eriarstile pääsemise järjekorrad olid kuudepikkused juba enne pandeemiat ja sõda. Täna ei julge enam küsidagi, millal vastuvõtule pääseks. Eriti raske on neil, kes esmakordselt pöörduvad. Hingehädade esmavastuvõtt on paremates kliinikutes ikka veel terve tund pikk ja neid mõistagi päeva sisse palju ei mahu. Kuidas küll ohjata järgmist, hiilivalt algavat, ent seda kurjemat - ärevuspandeemiat?

Esimese ärevuselaine tõi pikk isolatsioon just noortele inimestele. Algne vaimustus ootamatult sülle kukkunud võimaluse üle jääda koju ja teadmata ajaks mitte kooli minna asendus üpris kiiresti üksinduse, une-ja meeleoluhäiretega.

Teine omamoodi probleem on tekkinud venekeelsete töötajate hulgas. Päris mitmel korral olen kokku puutunud venekeelse inimese sooviga leida talle vaimse tervise spetsialist, kes ei ole venekeelne, vaid osutaks teenust pigem inglise keeles.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99