EVELIN ILVES | Orjapidamine sõja varjus. Tundeis segunesid piinlikkus ja õud, häbi ja vastikus (8)

Millegipärast meenus George Orwelli raamat "Pariisi ja Londoni heidikud", kus on väga naturaalselt kirjeldatud olukorda nende linnade restoranide köökides...

See on küll jube. Ärge hoidke selle restorani nime enda teada. Kui keegi sinna minna ei julge, äkki siis olukord muutub. Juba lähebki süda pahaks...

Tahtis tänada, aga kohtas soovimatust suhelda. Positiivsed emotsioonid asendusid negatiivsetega. Inimlikult mõistetav. Ja küllap psühholoogid seletaksid selle pikemalt lahti. Soovitakski loo autorile, et järgmisel korral võiks kompensatsioonimehanismiks valida tindi pritsimise asemel jalutuskäigu psühholoogi ukse taha.

Milleks see pinin kui ei öelda välja kus see oli, kus on see köök on. Kuidas igaüks võib suvalisse kööki minna kokal kätt suruma? Kuidas see orjastatud kokk selles soppa täis köögis keetis/praadis/küpsetas nii, et keele alla viib ja kohe tekkis soov kätt suruda ja tänada? Kas sellel orjastatul oli suurte tähtedega otsaees tätoveering - ukrainlane ? Vait võiks see eikeegi olla, öelda ju midagi pole - lihtsalt enese upitamine teemasse, ei muud.

Evelinil peaks ju olema analüütilist mõistust, harutamaks lahti tekkinud katastroofi sasipundar. Miks? Kelle süül? Vaatamata antisanitariale maitses toit siiski nii uskumatult hea, et tahtis kohe tänada? Vahel on valutum köögipoolele mitte kiigata, nii kulinaarias kui poliitikas.

Evelin,ole ometi vait.Sinu lood pole praeguses olukorras olulised.Kas tõesti muud pole sul enam midagi teha.Sellest loost ei saa keegi abi.Pea palun väike paus oma lugude heietamisest.